Möödunud nädalal olime telerite kaudu tunnistajateks sellele, kuidas Kanada peaminister Stephen Harper vabandas siinsete põlisasukate ees nendele osaks saanud ülekohtu pärast. Oli ilus leppimise ja minevikuga rahutegemise hetk. Juba varem oli ta vabandanud 19. saj. lõpul Kanadasse saabunud hiinlaste ja nende järeltulijate ees nn peamaksu pärast. Sellelgi sammul oli positiivne ja parandav mõju. Võib-olla oli tal lihtne seda teha, sest ei ta ise ega tema valitsus polnud selles ebaõigluses isiklikult süüdi.
Arnold Meri tähelepanu keskpunktis
Torontos ilmuva vene nädalalehe Radio-Pljus (Raadio-Pluss) äsjailmunud artiklis „Pretsedent“ analüüsib autor Aleksandr Fitz Vene Kesktelevisiooni saadet „Sündmused. 25. tund“, mis oli tervikuna pühendatud N. Liidu kangelasele Arnold Merile, kes astus Eestis hiljuti kohtu ette süüdistatuna osalemises 251 Hiiumaa elaniku küüditamises Siberisse, kellest 43 selle tagajärjel surid.
Ülalmainitud saates väljendasid ajalehe Literaturnaja Gazeta peatoimetaja Juri Poljakov ja poliitiline analüütik Ilja Kolosovoi nördimust Meri kohtuprotsessi ja Eesti võimude tegevuse üle, kes püüdvat haiget rauka ülejäänud elupäevadeks trellide taha panna, aga ka ajalugu „ümber kirjutada“ ja natsistliku minevikuga inimesi süüst puhtaks pesta. Poljakovi sõnul polevat Meri tegevuses midagi taunimisväärset; ta olevat toiminud õigesti, aidates kaasa „fashistide“ karistamisele. Seejärel asuti kritiseerima Euroopa Liitu, kes oma liikmesriigi territooriumil toimuvale karjuvale ülekohtule mingil moel ei reageeri ja vaatab läbi sõrmede ajaloo „ümberkirjutamise katsetele“ Eestis.
Aleksandr Fitz maalib oma artikli lõpuosas järgmise stsenaariumi: „Oletame, et Eesti kohus mõistab Arnold Meri süüdi, millega luuakse pretsedent. Viimane käivitab omakorda teistes EL-i maades analoogilised kohtuprotsessid. Ja uskuge – selliseid oleks väga palju.“
Seejärel toob Fitz esile ootamatu võrdluse: „Nagu teame, valmistati Osama bin Ladenit ette võitluseks NSVL-ga; tema võttis aga kätte ja alustas sõda USA-ga. Eestis alustati kohtuprotsessi Arnold Meri vastu soovist pilduda kive Venemaa pihta; aga need võivad hakata lendama hoopis vana hea Euroopa kapsaaeda, käivitades seal arvukaid samalaadseid kohtuprotsesse.“
Valikuline ajalooline mälu
Natalja Gevorkjan võtab samas väljaandes samuti mineviku pattude teema vaatluse alla. Ta nendib, et viimasel ajal on N. Liidu patud tõstetud kilbile – olgu selleks siis Eestis toimuv Arnold Meri kohtuprotsess, Ukraina kunstlikult tekitatud näljahäda 1930ndate alguses või Poola ohvitseride massimõrv Katõnis. Ja milline on olnud sellele Vene praeguste võimude reaktsioon, küsib Gevorkjan. „Ärge puudutage meie kangelast; oleme tunnistanud Katõnis tehtud viga – aeg on edasi liikuda! Venemaa ei kanna vastutust Stalini ja Nõukogude rezhiimi ajal toimepandud kuritegude eest. Ajalugu on pikk ja keeruline protsess, me ei saa seda muuta. Jne, jne.“
Ajakirjanik küsib imestusega, miks ollakse valmis endale võtma küll au Stalini-aegse võidu eest Suures Isamaasõjas, maa industrialiseerimise ja saavutuste eest näiteks hariduspõllul, aga mitte vastutama sellesama rezhiimi kuritegude eest.
Gevorkjan kinnitab, et Vene arhiivides on säilinud kõik dokumentaalsed tõendid omaaegsete võimude kuritegude kohta, kuid keegi ei taha neid päevavalgele tuua ega piinlikus minevikutaagas „sorima“ hakata. Ta leiab aga, et seni, kuni minevikuga pole arveid klaaritud, pole põhjust uhkustada tänase Venemaa majandusime ja saavutuste üle.
Ajal, mil 40% vaatab siiani Stalinile kui jumalale, on paljude hinges siiani valutavad haavad ja äng. Need ootavad parandamist.
Pariisis on maja, millele paigutatud kivitahvlil seisab: „Sellest hoonest deporteeriti 500 last Saksa kontsentratsioonilaagritesse.“ Kus on Venemaal sellised majad, küsib Gevorkjan ja teeb järgmise ettepaneku: „Keegi tänase Venemaa tippjuhtidest võiks öelda: „Andestage meile! Me sündisime keerulise ja kohutava minevikuga riigis. Kogu ajalugu on meie oma. (II maailmasõja) võit on meie oma, aga ka Gulagid on meie omad. /…/ Me kanname vastutust oma mineviku eest, kõigi selle rezhiimi ohvrite eest ja kahetseme neid kuritegusid…“
Filmide abil
Tänaseid noori ja lapsi püütakse säästa kunagisest süngest minevikust ega soovitata neil näiteks vaadata filmi Katõni ohvritest, mis olevat liiga shokeeriv. Võib-olla tõesti, aga nõukogude ajal näidati terveid filmiseeriaid natside grotesksetest kuritegudest.
17. juunil näidati Lätis kõmulist dokumentaalfilmi The Soviet Story („Nõukogude lugu“), mis on vallandanud Venemaal protestiaktsioonide laine ja meelepaha. Vene meediakanalid nimetasid seda juba „ajaloovõltsinguks“.
Film räägib mh Ukraina holodomorist, Katõni veresaunast, N. Liidu ja natsi-Saksamaa koostööst, küüditamistest, meditsiinilistest inimkatsetest Gulagis jne.
Uudistes mainitakse, et kõnealusest dokumentaalfilmist on saanud Läti ja Venemaa suhete uus pingekolle. Et film on ingliskeelne, jõuab selle sõnum kõikjale. Aga seda ongi ju vaja. Pealegi lihtsustaks kõnealune film ajaloolise ülekohtu ülestunnistamist samas vaimus, nagu seda tegi Kanada peaminister Stephen Harper.
Selleks on eriti sobiv aeg juunikuus, kus eestlased meenutavad kolme sünget tähtpäeva – oma riigi okupeerimist N. Liidu poolt 17. juunil 1940; punaarmee toetusel toimunud riigipööret 21. juunil 1940 ja leinapäeva – esimese massilise küüditamise aastapäeva 14. juunil 1941.
Mineviku patud
Arvamus
TRENDING
