Sa ära möödu mineviku valust III. Koostanud Tiiu Teesalu. Valga, 2006. 240 lk.
Eesti rahva lähiminevikus on palju valusaid mälestusi, mida meelsamini unustaks. Ent me teame väga hästi, et see pole võimalik ega ka õige. Olles taas peremehed oma maal ja püüdes kujundada oma rahva tulevikku, ei saa me seda teha enesepettuse najal. Ei ole võimalik sulgeda silmi ja oletada, et juhtunut pole juhtunud. Või katta minevik õhu-, vee- ja tulekindla kaanega ning alustada tulevikku uuelt puhtalt lehelt, kus pole ainsatki varju.
Kahjuks on nii, et kus pole varje, seal pole ka valgust. Varjud ja valgus on lahutamatud, üksteisest sõltuvad, üksteist täiendavad. Sama kehtib mineviku ja tuleviku puhul. Tulevik vajab kindlat alusmüüri, peab toetuma minevikule, olgu selles kuitahes palju ebameeldivat.
Kõnesoleva raamatu koostaja Tiiu Teesalu on Valgamaa kooliõpetaja, kes kasvas üles oludes, kus ta oma isa vintsutustest Vorkuta vangilaagris õieti midagi ei teadnud. Siberist naasnud perekondi jälgis KGB valvas silm ja tõerääkimine oli välistatud. Ning lastele oli parim võimalikult vähe teada. Alles 1996. aastal sai ta lugeda oma isa KGB toimikut. Milline oli tegelikkuse suhe selle 117leheküljelise kollase kaustaga, seda oli isalt juba hilja küsida. Liitunud Valga Memento Ühenduse inimestega, asus ta koguma materjale veel elusolevatelt inimestelt, kes samalaadse karmi teekonna läbi teinud.
Käesolev köide on juba arvult kolmas ja seekord on koostaja laiendanud oma ainevalda ning lisanud mõnede Kanada eestlaste saatuslood, välja valitud kogumikust „Mälutunglad“. Ka läände põgenemine peegeldab mineviku valu, millest kodueestlastel päris õiget aimu pole. Esindatud on praegused torontolased Endla Kannel, Aino Raudmäe Müllerbeck, Paula Paloots Adamovski, Sergei Rauk ja Evi Veltmann Paap. See on kirev koosseis, kelledest vaid kaks olid 1944. aasta põgenikud. Kolm mainituist on elanud pärast sõda nõukogude võimu all ja üks on veetnud oma parimad noorusaastad Siberi vangilaagrites. Sõjaaegseist põgenikest saabus üks Kanadasse Rootsi, teine Saksamaa kaudu. Üks on otsustanud siirduda vanuripäeviks tagasi Eestisse.
Raamatus on käsitletud peamiselt Valgamaa represseeritute käekäiku, kuid pole piirdutud vaid nendega. Kirjeldatud on nii 1941. kui 1949. aasta küüditamisi. Ulatuslikult on päeviku vormis kaetud ühe Pärnu juudi perekonna saatus. Süngete ja karmide elupiltide kõrval ei puudu ka heledamad laigud. Nii näiteks kirjeldab keegi kohtumist Tomski oblastis 1957. aastal oma õega, kes juba 1941. aastal lapsena küüditatud. Aastavahetus veedetakse oma neiuks sirgunud õe ja sõbraliku võhivõõra vene perekonna seltsis. On ka paar haaravat kirjeldust inimestest, kes kolm aastakümmet hiljem vabast Eestist külastasid uuesti Venemaad, et kohata sinna jäänud sugulasi ja kohalikest venelastest sõpru, kellega pärast vabanemist tutvus ei katkenud.
Raamatus on rohkesti heakvaliteedilist fotomaterjali ja mõningaid kaarte, mis tähistavad paiku, kus väljasaadetud pidid uut elu alustama. Muljetavaldav on kirjeldus Valga Memento tegevusest (koostaja on ühenduse esimees) ja Pilistvere kivikangrust, kuhu on kuhjatud represseeritute ja hukkunute mälestuseks mitmesugused märgitud ja märgistamata kivid. Samasse parki on ka istutatud igale hukkunule mälestuspuu. Seda paika on võimalik ja soovitav külastada igaühel, kes ei taha mööduda mineviku valust.
Mineviku valu tuleviku tugisambana
Arvamus
TRENDING
