„Vaba Eesti Sõna“ avaldas 14. aprilli numbris pikema kirjutise Priit Parmingult pealkirjaga „Need teod süüdistavad“, kus antakse detailne ülevaade küüditamistest ja tapmistest, mis Eestile minevikus osaks said. Seda artiklit on masendav lugeda, ehkki üldine sisu on ammu tuttav. Autoril on õigus, et tookordset Eestit tabanud rahvamõrva on väga raske unustada. Aeg parandab küll haavad, kuid armid jäävad kauaks püsima.

Käesoleva kirjutise sihiks pole P. Parmingu toodud fakte korrata. Kuna aga olen esimese iseseisvusaja laps – sündisin, kasvasin ja sain alghariduse tookordses Eesti Vabariigis ning elasin isiklikult kaasa 1939.-41. aastate sündmustele – siis lubatagu mul lisada mõned mõtted tolle aja traagika kohta.

Priit Parmingu artikli üks valusamaid osi on 1949. a. suurküüditamise läbiviijate ühe grupi nimekiri. Loetletud on 27 meest, kellest 25 on nime alusel eestlased. Aukraadide järgi pidid nad vanuselt olema kusagil 30 ümber, seega sündinud ja kasvanud Eesti Vabariigis. Ja sellest hoolimata aidati võõra võimu poolt teostatud kuriteole õhinal kaasa.

1940. a. juunisündmused, kui EV hävitati, on liigagi hästi meeles. Mäletan, kuidas eestlastest Rahva Omakaitse (RO) üksused, püsside ja punaste käesidemetega, marssisid Tartu tänavatel (augustiks oli RO-s juba 6349 meest!). Meenub kärarikas punaste miiting Tartu raekoja ees. Juba 21. juuni õhtul tõid Eesti Töölisspordi Liidu liikmed Tallinnas Pika Hermanni tornist maha sinimustvalge lipu. Nägin ka pealt, kui inimesi tänaval arreteeriti ja mäletan hommikut pärast juuniküüditamist.

Olgu rõhutatud, et minu emale oli kogu asi algusest peale selge, sest 1919 soris ta paljakäsi läbi eesti kommunistide poolt metsikult mõrvatute laibad Rakveres, otsides oma isa. Emal oli aga mitu punaste vaadetega kooliõde Rakvere gümnaasiumist (ülikooliharidusega naised!). On meeles tubakasuitsust sinine elutuba, kus ema poole ööni nendega vaidles, kui nad talle püüdsid selgitada, kui hea see uus kommunistlik kord ikka olevat!

Kahjuks ilmnes kommuniste ka mu algkooliõpetajate ja -kaaslaste hulgas. Oli teisigi inimesi nii linnas kui maal, kes küll otseselt polnud punased, kuid kes siiski leidsid, et „nüüd on uus kord ja hakkame selle järgi elama“, just nagu oleks 1940. aasta pööre olnud normaalne muudatus.

Krooni pani kõigele pähe punaeestlaste 21-liikmeline delegatsioon, mis 29. juulil 1940 sõitis Moskvasse paluma, et Eestist saaks Nõukogude Liidu osa! Ajalehes toodi fotosid, kus grupp nautis vaateid Kremli katuselt ja hiljem laevasõitu Moskva-Volga kanalil. Seal nad seisid laevalael rõõmsate nägudega, kõige ees Juliana Telman, Johannes Lauristin ja Neeme Ruus. Pole ime, kui Eesti vaenlased tänapäevani väidavad, et „ise ühinesite“! Kahjuks on meil vähe üldsust mõjutavaid tõendeid ette näidata, et see siiski nii polnud. Kurvem on veel, et ehkki EV hävitamise üldplaani juhtis Moskva, tegid enamuse mustast tööst meie oma rahvuskaaslased. Kui siis 1941. aasta juunis toimus esimene suurküüditamine, pandi küüditatute nimekirjad kokku kohalike punaeestlastest võimumeeste poolt. Pole vaja lisada, et isiklikud vihavaenud mängisid siingi osa.

Võib väita, et kommunistide arv eesti rahva hulgas oli siiski väike. See on tõsi. Kui aga arvestame eesti rahva kogemusi punavõimuga alates Vabadussõja veretöödest ja lõpetades piirivalvurite tapmisega 1938, siis poleks sedagi hulka tohtinud olla.

Kerkib küsimus, miks olime me rahvana niivõrd lõhestatud. Selle kohta on palju arvamisi ja igas neist on omajagu tõde. Ise olen mõelnud asjaolule, et eesti rahvas oli pikka aega kahe vastandliku suurvõimu, baltisakslaste ja Vene tsaaride, lükata-tõmmata. Kumbki neist jättis rahva teadvusse oma jälje, sageli üsna erineva. See oli üheks takistuseks stabiilse ja vastutustundliku demokraatia arengule, kui Eesti viimaks iseseisvaks sai.

Nüüd aga lõpetan jutu minevikust, sest olnut muuta ei saa. Vaatleme hoopis uut Eestit, sest eeloleval sügisel täitub Eesti taasvabanemisest 20 aastat. Võib seega öelda, et seisame ajaliselt umbes seal, kus EV oli aastal 1938. Aga milline vahe!! Praegu tervitab meid stabiilne vabariik, mis on pälvinud teiste rahvaste imetluse. Maailma ajakirjandus räägib Eestist peaaegu alati kiitvalt. Pangem ka tähele hiljutisi valimisi, kus riigitüür hoiti kindlates kätes, hoolimata puudustest ja probleemidest, mis Eestit vaevavad. Kerge oleks olnud haarata populistlike „lahenduste“ järele, nagu see mõnes riigis on juba olnud. Seda aga ei juhtunud; kaine kaalutlus jäi siiski peale. Olgem selle üle tänulikud.

Märkmed: