Minu Eesti ja sinimustvalge lipp
Pärnu Postimehe ja Eesti Sõjameeste Pärnu ühenduse korraldatud koolinoorte esseevõistlus teemal „Minu Eesti” on läbi ja äramärgitud tööd Pärnu Postimehes avaldatud.
Paarikümne töö läbilugemise järel tuleb nõustuda arvamustoimetuse juhi Kaupo Meieli seisukohaga: „Tõepoolest, neid lugusid lugedes ei saa küll väita, et internet on õpilased zombi’deks muutnud, ja üleüldse, et noorus on hukas.”
Pole kahtlust, et mõnigi praeguses esseevõistluses osalenu võib juba lähitulevikus hakata veeru kirjutajana kujundama elutervet arusaama Eesti elust. Tähelepanuvõime ja mõtteseoste osav sõnastamisoskus toetavad seda lootust.
Julgustavalt mõjub lõik Kilingi-Nõmme gümnaasiumi õpilase Katre Teearu kirjutatust: „Kui ma kooli läksin, teadsin Eesti kohta juba tunduvalt rohkem. Mul olid selged riigilipu värvid, presidendi nimi, rahvuslind ja -lill, olin külastanud pealinna Tallinna ning oskasin hümni esimesi ridu.” Küllap on sama teadlikud paljud tänapäeva lapsed.
Argumenteeritud analüüsi suutlikkus on see, mis aitab elus orienteeruda ja parimaid valikuid leida. Pärnu ühisgümnaasiumi õpilane Bret Schäri essee pealkiri „E, E, S, T, I“ oli väga leidlik, lahti on see mõtestatud järgmises lauses: „Tillukese territooriumi tõttu oodatakse eesti rahva ühtsust, isegi teatud sarnasust ja hoolivust, aga meie oleme põikpäised egoistid, olgugi hea sepatöö tulemus, ja armastame põhjamaises vabaduses ülimat ilu näha.“
10. aprillini oodatakse töid uuele esseevõistlusele, mis kaudselt jätkab teemat „Minu Eesti“. Eesti ühiskonnaõpetajate selts koostöös haridusministeeriumi ja lipuseltsiga on välja kuulutanud üleriigilise esseevõistluse seoses sinimustvalge lipu pühitsemise 125. aastapäevaga. Teades mitmeid teisigi väljakuulutatud esseekonkursse, võiks karta, et kirjutamine hakkab õpilastel üle jõu käima või tekitab väiksemat huvi. Õpilasi peaks motiveerima lubadus, et kõik äramärgitud tööd avaldatakse eraldi brošüürina.
Eesti lipp koondab rahvusvärvidesse ja tuuleiilidest aetud kanga võbelemisesse selle, mida Maarjamaal elades mõtleme, kogeme või tunneme. Kui tahame öelda, et Eesti on meie jaoks oluline ja kui me julgeme olla ka veidi sentimentaalsed, siis söandame väljendada armastust Eesti riigi ja eesti rahva vastu, kellega koos jagame saatust. Me ei saa vahetult emmata poliitikat, mis polegi alati päris meelepärane. Me ei kaelusta majandust. Me ei saa sülle võtta keskkonda kogu kauni loodusega. Aga me saame vaadata sinimustvalget lippu, mis on rahva eneseteadvuse, ühtekuuluvuse ja riiklikult määratletud ühiskonna sümbol. Lipukangalt peegeldub vastu meeldiv ja mittemeeldiv – kõik see, millest rahva elujõulisus koos püsib. Nii saame läbi lipu armastada Eestit.
Selliselt positsioonilt Eesti lippu vaadeldes võib avastada, et sinimustvalged värvid pole üksnes esteetiline nauding. Suhtumine lippu kujundab hoolivust rahva ja riigi vastu, mis lõpuks kindlustab nii üksikisiku kui riigi julgeolekut. Ilma julgeolekutagatiseta poleks aga väljavaadet tulevikule.
Urmas Saard
Eesti Lipu Seltsi juhatuse liige
