Meie linnaisad näikse olevat veel opakamaks läind, kui nad algusest peale on old. Ma poleks seda imelikku uudist uskund, kui Ärman poleks meile tuld, värske seitung näpus. Aga seal see kõik seisis must valgel, loe vai ära loe, usu vai ära usu. Minu kadund isa kasvas veel selles vaimus, kus arvati, et kirjasõna ei valeta. Minu ajal seda enam nii kindlaste ei usutud. Nüüd on sedasi, et kirjasõna on viimane, mida uskuda maksab, kui sa just minu kalendrisaba ei loe.
Ah et mida see seitung siis kuulutas? No üks noorevõitu meheakatus seal volikogus vai tont teab mis kogus oli tuld välja nisukese plaaniga, et linnainimestele tuleb anda luba kodus kanu pidada. Kõneld kohe tõemeeli, et ajad rasked, tööd napib ja palgad nirud, las inime elab linnas nigu maalgi, et saab kodust kogel-mogelit ja omlett omast käest.
Ega sel jutul kedagi viga ole, aga ega sihukest seadust keski niipea tehtud saa. Kõigepealt vaieldasse ja riieldasse, siis tuleb seaduse eelnõu ja kui see on vasta võet, siis tuleb järelnõu ja tont teab, mitu nõud vai anumat veel. Kui asi ükskord jutti saab, on minusugusel ammu sussid püsti.
Aga kus meie Katal lõi kohe taluperenaise veri kihama. Akkas aga plaanisi pidama, kui palju tibusid tuua ja kuhu nad panna. Vata naisterahvas on naisterahvas, aru kah ikke kana oma. Ma proovisin ta vaimustust natuke jahutada. Oleks meil veel oma maja, siis iseasi, aga kuda me neid kanasi siin apartemendis peame. Lased palkuni peale lahti, siis pole neist rõõmu kellelgi peale kulli. Kui sa elad kahekümne seitsemenda korruse peal, siis pole tal vaja palju sukelduda ühti, et tibu noka vahele krabada. Serveerid teisele kanapraadi nigu peenemas resturaanis.
Kus Kata vasta, et siin linnas polegi kulli ja rebane juba nii kõrgele ei roni. Palkuninurka tuleb kuut ehitada ja kanad sinna sisse. No eakene küll, aga kust nad vihmaussi välja kongivad. Ja ega semendi peal siblida ei saa. Kana olgu ikke kana, mitte munemise massin.
Ühest asjast oli mul küll ea meel sellega ühenduses. Mõtlesin, et kui on oma kanakari, ei siis enam ükski naaber ommuku tööle iljaks jää. Kukk äratab nad kõik õigel ajal ülesse. Aga siin segas Ärman vahele ja kinnitas, et kui see seadus lähebki läbi, siis kukke küll pidada ei tohi, see äirib ristirahvast. Vot sulle sakuska – kaagutada tohib, aga kireda ei tohi. Täpselt nigu meil koduski, et Kata kaagutab ommukust õhtani, aga nigu mina natuke äält tõstan, on pahandus majas.
Aga siis kargas mulle pähe, et kui kukke pole, kes neid kanu siis kabistama akkab. Vata ega meil maal kah igas talus pulli pold. Kui vaja, võeti lehm oheliku otsa ja viidi teise tallu ehale. Kas mul tuleb nüüd kord aastas kanad kaenlasse kahmata ja linnast välja sõita neile kannustega kavaleri otsima? Selle jutu peale akkas Kata eleda äälega laulma, et „miiiinu kana muneb muidugi, muidugi, muidugi; ei ole kukke tarviski, tarviski, jah!“
Ei mina usu, et see seadus läbi läheb. Poekaup käib meile küll.
Minu kana muneb muidugi
Meelejahutus | 25 Nov 2011 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
