Mina arvan, et kui meie rahval ikke nii tähtis päev käes on nigu omme, siis on minul kah õigus oma kurk puhtaks köhida ja oma lugejatele isamaaline kõne pidada. Kakskümmend aastat oma vaba riiki, see pole naljaasi. Nisukese päeva puhul pole muud kui lipp vardasse ja lips kaelavarre ümber. Saksu me enam surma ei saada ega mõisasi põlema ei pista, aga et mets ja maa on matsi oma, sellest tunneme puhast rõemu küll.

No mina nüüd lipsusõlme siduma ei akka, imelik nigu – Kataga kahekeste oleme, aga sinise, musta ja valge torkan apartemendi aknast välja küll, las võerad vahivad ja imestavad. Neil kellelgi nii ilusate värvidega lippu pole. Aga meil on ja meie Kataga oleme selle üle uhked.

Ilusaid laulusi on meil kah. Kui ma veel koolijüts olin, siis oli vabaduse sõjast nii vähe aega möödas, et me muud ei lauldki kui isamaa laulusi ja eliloojad muutkui vorpisid neid juurde teha. Ega me neid ainult koolis ei lauld, need kõlasid karjalaste suus kah, olgu metsas vai kaerakõrres. Mul on miskipärast eluks ajaks meelde jäänd üks vaikne ja vagane õhtapoolik, kui mina oli oma sõraväega einamaal ja kuulsin, kuda teises einamaa servas naabripoiss lasi ästi eleda äälega seda laulu, et „minu maa ja minu taevas, minu kuu ja päikene.” Ei tuld pähegi, et kui see poiss oma lehmad oli lauta ajand, siis läks tuppa ja kõneles isa-emaga vene keelt. Need pold seda estonskit ära õppind, aga poeg pidas Eestimaa taevast koos kuu ja päiksega omaks. Kui ajad ulluks muutusid, läksime üheskoos seda maad ja taevast kaitsma kah, aga see pole tänase päeva jutt.

Mul on ea meel küll, et Eestimaa jälle prii on ja kakskümmend aastat prii püsind. Aga see teeb ikke muret, et nüütse aja noored naudivad seda priiust linna munakivide ja muud sorti sillutise peal. Oma maamulda peab inime armastama, aga armastus ei pääse ju asvaldist läbi. Igasuguse kireva reklaami peale raisatasse ulka raha ja tööjõudu ära, aga meil olid kassikäpad ja pääsusilmad puhta priilt käes ja ulka ilusamad. Kuda noor inime elada ja armastada saab, kui ta pole toomingalõhna nuusutand, pole õitsvat linanurme näind, pole õhta rukkirääku kuuld, pole ristikeinast mesilasega võidu mett imend, ei mõista paljajalu kaerakõrres kõndida ega pajuvitsest korvi punuda, no ühesõnaga – pole midagi näind ega peale pensiiniaisu ühtegi lõhna tund ja midagi mõistlikku teha kah ei oska. Astub uulitsale ja laulab, et „minu müürid, minu tornid, minu asvalt auke täis.”

Ma oleks teile pikema kõne pidand, aga Kata kolistas anumatega ja õikas köögist, et „vanamees, kas täna mulgi pudru manu pitsi viina kah võtame?” No ikka võtame. Sihukese eidega võib veel sada aastat elada ja õiget priiust nautida.

Märkmed: