Delfi Rahva hääl
Paljud eestlased on välismaale kolinud. Aga mis neist on saanud? Kuidas neil läheb?
Soome - uhiuusrikkad
Soome kolinud eestlastega toimub hämmastav metamorfoos. Neist saab paari nädalaga täiesti uus inimliik – uhiuusrikkad.
Nad saavad Eestiga võrreldes nii palju paremat palka, et ei suuda end enam ära võrrelda! Eestis käies on nad õnneks alati abivalmid mahajäänud eestlasi õpetama.
Näiteks juhtusin sellist vestlust pealt kuulma - Kas teil siin Eestis autoparanduses tasuta kohvi ei pakutagi? Meil Soomes küll pakutakse ja see kuulub hinna sisse! Teenindaja arvas, et minegi siis Soome kohvi jooma. Uhiuusrikas seepeale küsis, et miks teil vetsud siin Eestis nii mustad on? Meil Soomes on küll väga puhtad ja paberit on ja soe vesi jookseb. Ja miks te vetsus ei naerata üksteisele? Ja käsi ei pese? Hinnad on teil sama kallid kui Soomes aga seal saab sama raha eest kõike viis korda rohkem.
Need Soomest „käima tulnud“ uhiuusrikkad on hea elu peal kiiresti unustanud kuidas vaid mõni aeg tagasi teenindasid nad ise parandustes ja pesulates kaasinimesi ilma isegi üleskeeratava kohvimasinata, mustade kätega ja naeratusest rääkimata. Polnud viga midagi!
Kui uhiuusrikas proovis Eestis poodi praaki kaupa tagasi viia, siis oli jutt lühike. Meil Soomes võetakse küll poes kohe kaup tagasi kui ei meeldi. Kui värv ei meeldi, või lõhn! Aga kodueesti müüja seletas asja lahti, et Eesti turg on väga pisike ja firmal on nagunii liiga vähe kliente. Ei saa mingit raha tagasi! Meil endalgi pole. Ja see raha on juba nagunii ära kulutatud. Mis sa siis üldse ostsid! Nüüd tuled kaeblema. Teil Soomes võib-olla on klient kuningas, meil Eestis pühivad kliendid kohviku põrandaid ka kui vaja! Teenindajal endalgi rasked ajad. Meil Eestis ei anta midagi kellelegi tagasi, meil on kohe nagunii pankrotti minek. Sõida Soome tagasi kui ei meeldi!
Eks kodueestlastel võtab veel aega õigete elukommete õppimine. Õnneks uhiuusrikkad aitavad.
Belgia. Ametnikeestlased.
Eriline inimliik on ametnikeestlased. Nad on hästi haritud ja toredad. Enamus neist elab Belgia pealinnas Brüsselis. Jah just sealsamas linnas kuhu meie suhkur viiakse ja kust kõik meie seadused tulevad. Brüsselis elab tuhandeid eestlasi. Nad teenivad roppu raha. Mõni saab kuus tuhat eurot kuus kätte. Vaatamata sellele on neil raske elu.
Näiteks ei ole Belgias normaalset toitu. Peab autoga Saksamaale üle piiri sõitma söödava söögi järele. Ei ole korralikku seapekki, musta leiba ega sülti suhu ega silma pista. Tihti on kuulda Brüsseli koridorides murelikku küsimust, et kas sa Tallinnas käies ikka kama tõid? Eelmine kamakott peaaegu tühi juba. Või et saada mulle pakiga Soome kohvi, siinne ei kõlba juua. Hapukoorel ei ole hapukoore maitset. Peab salaja vene poest läti kohukesi muretsemas käima. Olude sunnil peab kodus lausa ise kartulisalatit tegema. Brüsselis ei ole ju õigeid kulinaaria lette olemaski. Isegi normaalset suitsupääsukest ei ole saada! Mõtetu linn.
Lisaks ei ole eestlase jaoks Belgias piisavalt häid kultuuriüritusi, koore, teatreid. Äärmisel juhul, kui midagi leidub, siis jama on ikkagi, et ei ole eesti keeles. Peab kas ise tegema või siis hoolega jälgima, kas ei tule mõnd külalisetendust kodu-Eestist väisama. Siis saab Belgia kultuurikõrbes tilgakesegi kultuurijanu kustutada. Eraldi teema on muidugi koolid Belgias. Õiget haridust sealt igatahes ei saa. Õige hariduse saab ikka ainult Eestist. Aga õnneks on ka Euroopa Koolis valguseks tunneli lõpus eesti keele tund. See toimub toas kus on suur Eesti lipp ja presidendi portree. Seal saab kergemalt hingata. Saab vahetada hoiatusi ohtude eest, mis Belgia elus ja kultuuriruumis eestlasi ähvardavad. Õnneks liigub ametnikeestlaste seas piisavalt ka informatsiooni selle kohta, kus Belgias saab õiget eesti massaazhi, rukkilille maniküüri või eesti moodi zumbat tantsida. Kõik käib viisakalt ülikondades. Nagu ametnikule kohane. Välismaa ju ikkagi.
Kõik Brüsselis elavad eestlased, ja eriti euroametnikud unistavad Eestisse kolimisest. Kuid kui paljud neist on saanud oma unistuse teoks teha? Ehk peaks kodueestlased neid selles aitama?
