Üle ülipika aja sattus näppu üks toredamatest toredam laulik, mida tahaks soovitada igaühele, kes laulu armastab. Pange tähele – armastab, just see on põhitingimus. Teistel ei maksa kätte võtta.
Lauliku pealkirjaks on „Sauna taga ja mujal“, see sisaldab 130 leheküljel 85 akordidega laulu, ilusas loetavas noodikirjas. Maitsekalt illustreeritud, südantkosutavalt ulakalt kommenteeritud. Tugev spiraalköide hõlbustab kasutamist. Kaanepildil konn, kel on neli jalga ja kes ei näi tundvat vähimatki muret selle pärast, et pojad panniga lõhki löödi (ka nii võib motolaulu sõnu tõlgendada).
Autoreid/koostajaid on kolm: Liisa Aus, Leane Riiser ja Maimi Parik. Siinkirjutajal pole neist rohkem teada, kui laulikut sirvides on silma hakanud. Küllap pesitsevad Stockholmis, kus laulik välja antud. Kõik on Rootsis üles kasvanud ja gaidid olnud. Või on ikka veel, kes seda öelda teab, gaidivaimu on igatahes kõik säilitanud. Oma iga oskavad ehtnaiselikult varjata, sest kuigi kõigi fotod on sissejuhatuse all ära toodud, pole ükski ilmselt eile kaamera ees seisnud, ka mitte üleeile. Üks on nii südi, et on lasknud end pildistada mitte sauna taga, vaid lausa sauna sees.
Noodikirja on hoolikalt üle kontrollinud tuntud muusikamees Jaan Seim. Asjaajajana on ära märgitud Anneli Laanep Joandi, kes olevat kõik igavad ja võimatud ülesanded oma laiadele õlgadele võtnud. Näib, et kõik võimatu on võimalikuks tehtud ja igavus armutult välja roogitud.
Uudishimulik lugeja võib küsida, milliseid laule see laulik siis üldiselt sisaldab. Enam-vähem kõiki, mida on laulnud meie võõrsil üles kasvanud eesti noored ja mis on neile piisavalt armsaks jäänud. Daamid ütlevad, et need on nende lemmiklaulud. Ja sellega on õieti kõik ära öeldud. Ütlevad veel, et lastega tulevad vanad laulud tagasi. Ahhaa – mingil määral on ikka eale ka vihjatud. Neiud on mehele saanud ja kasvatavad vahvalt uut generatsiooni väliseestlasi.
Kommentaarid mõnede laulude juures on mõnusaks vürtsiks, kui ka vahel natuke viltu lasevad. Jutt soolapuudusest Saaremaal pidanuks vist käima „Heeringalaulu“ juurde ja mitte sinna, kus paadist kiikriga kiigati. Ja Antsu, selle ausa saunamehe juures pole midagi imelikku. Tõllaga sõitis ta mõisa jah, kuid Tallinna ei sõitnud enam Ants, vaid üks teatavast rassist tegelane, keda võis laulu loomise ajal veel vanglakaristust kartmata mainida. Nii nagu sedagi ennekuulmatut asjaolu, et ta pidi piletiraha puudusel pingi all sõitma.
Jah, lauluarmastajaile peaks see olema kohustuslik lektüür. Kes huvi tunneb, vaadaku Eesti Majja minnes
estore’i uksest sisse. Ma ei usu, et Avo Kittask oleks seda laulikut minu kirjutuslauale sokutanud, kui tal neid pakkuda poleks.
Head nautimist!
