Kodumaalt lahkumist 1944. aasta septembris meenutab Roman Toi.
See oli aeg, kus — vaatamata Eesti väeosade meeleheitlikule vastupanule — sakslaste rinne Narvast läände murdus. Tallinnas oli kohati laskmist, kuid sakslased keeldusid eestlastele relvi andmast.
Ainus päevakorrapunkt oli: kuidas pääseda kommunismi käest.
Vahepeal olime püüdnud defineerida nii natsismi kui kommunismi ja leidnud, et vahe on ainult sinu hukkamise–hukkumise toimes: kui venelane lõikab su kõri nüri saega, siis nats kasutab vähemalt habemenuga. Venelased karjusid maailma marksistlikust vallutamisest ja natsid rabasid LEBENSRAUMI.
See kõik sündis printsiibil: kes pole minu poolt, tuleb minu „süsteemi“ vaenlasena LIKVIDEERIDA. Natsid leidsid juudid olevat esimesed vaenlased. Kommunistid siin taolist „kunstilist valikut“ ei teinud. Kes söandas SUURE STALINI suhtes stalinlikku süsteemi puudutada, nautis kohtuotsuseta kuklalasku või siis armulikult näljasurma Siberi karistuslaagrites.
Liitriigid püüdsid LEBENSRAUMI nõudmisele piiri panna ning selle saavutamiseks kinkisid kommunistidele pooleks sajandiks terve idapoolse Euroopa. Selle „kingi“ tulemusi parandame ka Eestis veel praegu.
[/B][/i]Aga septembris 1944 oli iga eestlase ainsaks teemaks, kuidas pääseda Punaarmee ebainimliku rulli alla jäämisest. Vene esimese okupatsiooni „jälgede“ veri polnud veel kuivanud.[/i][/B]
Kommunistliku ja vaba Eesti sõjapidamise filosoofiad erinesid teineteisest 180 kraadi. Kui meile Tondil Sõjakoolis õpetati, et eduka juhi tundemärgiks on fakt, kui paljude ellu jäänud sõdalastega ta lahingust tagasi tuleb, siis varsti — ka meie kodumaa vallutamisel — taipasime, et Punaarmee doktriin ei hoolinud inimkaotustest, kui ühe lahingu eesmärk oli sooritatud.
Jah, see sõdimise doktriin kehtis süsteemis, mis laulis, et „inimelu on ülim väärtus!“ Kes ütles, et ühe inimese surm on tragöödia, aga kolm miljonit on statistika?
Huupi tegime tööd, aga mõte jooksis venelaste käest pääsemise teid otsides.
Mul oli tekkinud tänu Tiiu Oinale — mu kursusekaaslasele õigusteaduskonnast — mõneti rahulik tunne, et Rootsi pääsemise küsimus juba jookseb. Ta oli paar nädalat tagasi lähenenud mulle sooviga, kas järsku ma saan Eesti esindusi Rootsis abistada Kopli abijaama agregaadiga, mida nad siis kasutaksid Läänemerel ristleval laevakesel Eestile okupatsioonivõimude poolt tsenseerimata uudiste andmiseks. Olin seda küsimust arutanud juba Ringhäälingu tehnilise osakonna olulise inimese Harri Esopiga. Paari päeva pärast oli Esopil plaan valmis, mille teostamine tundus üsna lootusrikas. Meie aga seadsime omapoolseid tingimusi, et paadis, mis agregaadi Eesti rannast Rootsi viiks, oleksime ise ja meie perekonnad.
Päev varem oli Landessender Reval’i sakslasest direktor meile teatanud, et — olevat otsustatud Eestist välja tõmbuda, aga Saksamaal Landessender Reval taas käima panna. Eestist ja Baltimaadest väljatõmbumine olevat „ajutine sõjaline vältimatus!“ Kõik, kes soovivad kaasa tulla, andku sellest temale järgmise kahe päeva jooksul märku. Lahkumine Tallinnast toimub arvatavalt 19. või 20. septembril.
Ja siis tuli telefonikõne, mis teatas, et „Kopli plaan“ on paatide puudusel luhtunud.
Läksin saatejaama, mis nüüd oli töölisvõimlas Tõnismäel. Uute Punaarmee käest pääsemise võimaluste leidmiseks oli aeg napiks jäänud. Olime nooriku Vaikiga arutanud, otsustanud ja lootnud, ehk jääme seal Saksamaal — ameeriklaste ja inglaste pommidesajus Taevataadi abiga ikka alles. Kommunistide käes kindlasti mitte.
Teatasin, et olen nõus Saksamaal Landessender’it edasi tegema. Anti laevale nimega Wartheland pääsemiseks eriline AUSWEIS. Koht laevale kindlalt näpu vahel, olime rõõmsad, et pääseme punase uputuse esimesest lainest. Mis edasi — Jumal juhib. Ja juhtiski, kui ma nüüd — 65 aastat hiljem püüan kõiki neid meeleheitlikke olukordi meenutada, kust kogu eesti rahvas nondel saatuslikel päevadel läbi läks.
Ringhäälingus kohtasin oma õpetajat, professor Olav Rootsi, kelle kohta olin kuulnud, et ehk tal on poolametlik võimalus Rootsi pääseda.
Olin klassivenna Kaljo Käärikuga — kes oli juba Tallinna Tehnikaülikooli assistent — veel enne märtsipommitamist ja otse Olav Rootsi soovitusel, mitu-mitu ööd mikrofilminud eesti sümfoonilise muusika partituure. Ühtekokku oma viis tuhat lehekülge. Nüüd oli see varandus pisikese plekk-karbina mu taskus. Lähenesin nüüd Olav Rootsile. Selgitasin varanduse sisu ja palusin, kas ehk Roots võtaks materjali kaasa, kuhu ta ehk pääseb. Ta võttis — mis mulle oli märgiks, et tal on konkreetne mujale kui Saksamaale pääsemise võimalus. Ta isegi andis mulle oma Warthelandile pääsemise AUSWEIS’i.
Meile oli antud kellaaeg sadamasse tulemiseks. Olime praktiliselt „pakitud“, kui helises uksekell. Ukseava oli täis kahe meetri pikkust Soome mundrit — mu akadeemiline poeg Endel Kullamaa. Olin ta pool aastat tagasi saatnud Soome minevale paadile. Nüüd ta seisis uksel kui Kalevipoeg ja teatas, et nad on tulnud Soomest tagasi Punaarmee rulli peatama. Mul ei olnud närvi talle taganeva Saksa rinde tõsist olukorda enam kirjeldada.
Raske on kirjeldada suuremat segadust ja süütunnet kui see, mis valitses meie hingedes siis, kui hakkasime sadama poole sammuma. Kaheaastane poeg Ants — juba omal jalal — Vaiki käeotsas ja minu käed ametis kahe kohvriga. Uksegi olime jätnud lukustamata, et vältida selle lõhkumist, kui — jumal-teab-kes — sinna sisse tikub. Isa-ema jäid maha ning akadeemiline poeg ruttas rindele Punaarmeed peatama. Olav Rootsi Ausweis’i jätsin isale. Kelle temp see küll võib olla, aga 1989, kui olin esimest korda tagasi Eestis, lõin rõõmsalt patsi ka Endel Kullamaaga.
Landessender’i paberiga pääsesime läbi tiheda püssiderea kaile ja peatselt olime laeval nimega Wartheland. Sosin käis, et samale laevale on ennast poetanud ka „kuldfasaanide“ pesakond — kindralkomissariaat ja Mäe omavalitsus.
Reelingult tagasi linna poole vaadates ei tahtnud mõelda, mis saab nendest kaaseestlastest, kes murruna sadamasuus mõnele laevale pääsemist lootsid.
Wartheland lahkus Tallinnast vastu õhtut, peatus minuti Naissaare juures, oodates veel kolme laeva seekordsesse konvoisse. Ega nad aimanud, et see peatus kujunes Tallinna silueti mällu surumise valusaks aktiks, kus ränga rõhuga prevaleerib Nevski katedraal. Iga laps teab, et seda Jumalakoda ei püstitatud sinna mitte Taevaisa teenimiseks, vaid esimeseks „pronkssõduriks“, et ei eesti rahvas ega saksa mõisnikkond unustaks, kes tegelikult olevat Maarjamaa valitseja.
Danzigi kaudu jõudsime Poola, Visla äärde Toruni linna. Seal anti meie käsutusse seisma jäänud töökorras saatejaam. Kahe-kolme päevaga kõlas eetris taas — sulaselges eesti keeles: „SIIN TALLINNA RINGHÄÄLING!“
Seal anti mulle muu hulgas ülesanne moodustada Ringhäälingu segakoor. See kujunes ja toetus Estonia teatri solistidele, kes kõik suure rõõmuga himukalt kaasa laulsid. Ja sealt peale pole mul olnud mahti tagasi vaadata — eesti koorimuusika teenimine kujunes mu elutööks. Aga sellest võib lugeda raamatust nimega „Kaunimad laulud....“
Mis nüüd....
Eesti kirikud | 18 Sep 2009 | Eesti Elu
Eesti kirikud
TRENDING
