Nõukogude Liidu okupatsioonist vabanenud Eesti pidas esmatähtsaks saada Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigiks. Need eesmärgid saavutati juba mitmed aastad tagasi – siis, kui EL ja ÜRO pidasid rahvuste inimõiguste kaitsmist tähtsamaks kui „ühiskonda rikastavate vähemuste“ ülistamise seaduste loomist. Kas või mida olulist võiks veel teha, on küsimus, millele pole ilmselt erakondade tagatubades erakondlikku kasutoovat vastust leitud. Ja nii on rahva poolt valitud valitsejad ning peavoolu meedia juba 27 aasta vältel pidanud kordama, et nüüd elatakse Eestis paremini kui okupatsioonieelsel ajal. Midagi enamat justkui ei olegi vaja taotleda.
Kuigi Eesti Vabariigi de iure olemist oli rahvusvaheliselt tunnustatud kogu okupatsiooniaja vältel, ei suutnud meie riigivõim üheksakümnendate alguses tajuda, et nüüd on vaja hakata edasi arendama seda riiki, mille eestlased olid mahajäetud tsaaririigi kubermangust pelgalt paarikümne aastaga kujundanud kultuuriliselt ja majanduslikult üheks tunnustust väärinud Euroopa riigiks. Eesti Vabariigi edasiarendamise mõtte teostamisele ei asutud ka siis, kui kindlalt oli teada, et okupatsioonieelsest Eestist ei mindud suurel hulgal välismaale pere toitmiseks vajalikku raha teenima ning et vilgas majanduslik ja ühiskondlik tegevus oli toona hõlmanud kogu riiki – ilma et mingit osa oleks võidud ääremaaks pidada.
Okupatsioonieelses eestlaste riigis elas ka teistesse rahvustesse kuulujaid, isegi neid, kes olid eestlasi mitme sajandi vältel õigusevastaselt valitsenud. Vähemusrahvuste seadus võimaldas sakslastel, venelastel või ükskõik millise teise rahvuse liikmetel oma rahvuslikku kultuuri ja keelt endi korralduste kohaselt viljeleda. Ülimalt tähtis on teada, et tollal riik ja avalik meedia polnud hetkekski katsunud mingite kampaaniate teel mõjutada eestlasi järeldama, et Eesti ei peaks olema oma põlvest-põlve edasiantud elutunnetuse kohane rahvusriik.
Praegu peaks veel olema võimalik tuvastada, mida Eesti rahvusriigis oluliseks peeti ja kuidas selle rakendamine toimus. Paguluses kirjutatud meenutuste ja ülevaadete alusel võib järeldada, et eestlased olid üldiselt väga rahul oma riigiga. Rahvusliku iseteadvuse tähelepanu äratavat taset kinnitas väga selgelt seegi, et kõigis riikides, kuhu eestlased olid pagenud 1944 aasta sügisel, tekkisid sama hea kui kohe eesti seltsid, kirikud, lastaiad, täienduskoolid, gaidide ja skautide üksused, laulukoorid ning rahvatantsu ja iluvõimlemise rühmad. Too pagulusse kaasavõetud eestimeelsus kestab veel praegugi võõrsil sündinud laste ja lastelaste tegevustes. Ekslik oleks järeldada, et paguluses toimunud ja toimuv vilgas oma kultuuri viljelemine oleks saanud nii jõuline olla, kui eestlaste enamuse arvates oleks riigi valitsemisel toimitud rahva soovide ja vajaduste vastaselt.
Alustamaks 100-aastase Eesti edasi arendamist on päris kindlasti vaja: lõpetada kõigi erinevate rahvuste lõimimiseks loodud kavad ja nende rakendamine; lakata uskumast, et eestlased on ise tahtnud koos elada teiste rahvuste liikmetega kaherahvuselises või multikultuurses riigis; teha põhiseaduses vajalikud muudatused, mis tagavad, et Eesti nägu ei hajutuks ähmaseks vene ja inglise keele juba väga laiaulatuslikuks muutunud avaliku kasutamise tõttu.