Ametühingute Kongressi liikmete hukkamine ja väljasaatmine oli SARK-ile suure tähtsusega. Eestis koostatud dokumentidel esinevad nii Kummi kui Kingissepa allkirjad. Ülekuulamisprotokollid on enamuses venekeelsed, kokkuvõtlikud ja suvalise esitusega. Näiteks on 4-tunnilise ülekuulamise protokoll esitatud vaid neljal käsitsi kirjutatud leheküljel. Protokolle lugedes ilmnevad ülekuulamiste jooksul varem esitatutega võrreldes vastuolulised ütlused ja seisukohad.
Nii näiteks leidsin isa esimeste ülekuulamiste protokollidest ütluse, et ta oli keeldunud omavoliliselt süüdistatute mahalaskmisest, kuid hilisematest protokollidest on see välja jäetud. Varasemas protokollis esinenud väide sõjavälikohtu tegevusest ja kahe võimaliku sõjavälikohtu liikme kohta on hilisemates protokollides samuti maha vaikitud. Ka ei märgitud hilisemates protokollides, et isa ei osalenud otseselt ei otsuste langetamisel ega täideviimisel.
Ülekuulamistel selgus, et Soomusrong Nr 2 meeskonnast oli raske leida sõdureid, kes olnuks nõus kohtuotsust – mahalaskmist – täide viima. Ainult lubadusega, et mahalastavate isiklik vara jagatakse mahalaskjate vahel, saadi kokku meeskond, kes viis kohtuotsuse täide. Mahalaskmine toimus umbes pool kilomeetrit rongist eemal metsatuka varjus kahes etapis, esmalt 15, siis 11 inimest.
Üle rinde Nõukogude Venemaale saadetavaid isikuid saatis vahtkond kuni rinde läheduseni ning sealt näidati neile tee kätte piiri ületamiseks, misjärel saatjad tulid tagasi soomusrongi juurde. Nagu nad ülekuulamistel tunnistasid, kuulsid nad hiljem üksikuid laske, kuid ei teadnud, mis üle piiri saadetutega juhtus. Hiljem kohtus kinnitati, et lahkuvaid ei tulistatud soomusrongilt. Kommunistlikus kirjanduses on aga pidevalt väidetud, et väljasaadetuid tulistati ka soomusrongist, või et tegid seda saatemeeskonna liikmed.
6. septembril 1940 Kirovi Uurali sõjaväeringkonna sõjatribunali kohtuistungil oli seitse süüdistatavat – Jaan Lepp, Hugo Lepp, Arnold Tols, Jaan Poska, Jaan Parkja, Ferdinand Rebane ja Lembit Paap. Kohtuprotsessi protokollis süüdistati kol-ltn Jaan Leppa ja teisi, et nad olla omavoliliselt otsustanud 26 inimest maha lasta ning 72 üle piiri saata.
Kohtuistung kestis 10 tundi ja kohus otsustas, et kõik kohtualused on süüdi: „... kes võtsid osa Eesti Ametühingute kongressist osavõtnute kallal toimepandud julmast kuriteost, lastes maha 26 inimest ja saates 76 inimest läbi rindejoone NSV Liidu poole, seades nende elu ohtu. Olles kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed, aitasid nad kodanlikul valitsusel maha suruda Eesti revolutsioonilist liikumist.“ Kohus otsustas neid „karistada kriminaalkaristuse kõrgeima määraga – mahalaskmisega“.
Kol-ltn Jaan Lepa suhtes viidi kohtuotsus täide 9. detsembril 1941 kell 18.55.
Umbes samamoodi näeb Ametiühingu Kongressiga seonduvat Pekka Erelt nädalalehes Eesti Ekspress 23. septembril 1999 ilmunud kirjutises pealkirjaga „KOHTUOTSUSETA – 1919 hukkasid eestlased Irboskas 25 aluspesus kommunisti – SALALASUD IRBOSKAS“. Seal on märgitud, et tegemist oli Eesti sõjalist vastast — Nõukogude Venemaad — toetava üritusega. Siseminister Hellati käsuga arreteeriti kõige aktiivsemad kommunistid ning saadeti erarongiga kinnistes vagunites Irboskasse, kus nad anti Soomusrongi Nr 2 valve alla.
Huvitav on seik, et rongil oli olnud ka kaks isikut, kes ekslikult olid oma samanimelistena arreteeritud. Nad vabastati pärast isikutuvastamist Valgas.
Pekka Erelti kirjutises on alapealkiri „Mõrv saab teoks“, milline vihjab asjaolule, et hukkamine toimus kohtuotsuseta ning seega näiliselt soomusronglaste omal algatusel. Kirjutises on nimetatud kindralstaabi ohvitseri Veemi, kes olevat osalenud salga toimetamisel üle piiri, kuid kes ei kuulunud soomusrongi koosseisu. Veemi nimi ei esine ülekuulamisprotokollides. Koos kirjutisega ilmus ajalehes ka pilt, mis on võetud väljasaadetutest Petrogradis septembris 1919. Järelikult jõudsid nad kõik eluga Nõukogude Venemaale.
Kuna arhiivimaterjalid 1919. a. Irboska sündmuse kohta on väga napid ning üldsõnalised, julgen loota, et olen suutnud seda küsimust natuke valgustada. Kokkuvõttes – nii Ametiühingu I Kongressi liikmete üle piiri saatmine kui mahalaskmine leiab igas allikas ühtset käsitlust. Küsimuseks jääb aga, kas mahalaskmine toimus omavoliliselt kohtuotsuseta või kohtuotsuse alusel.
Kohtuotsuse poolt räägivad nii ülekuulamise dokumendid kui kol. Jaan Unti selgitus Laidoneri VR I järgu risti mitteannetamisest kol-ltn Jaan Lepale, kes nõudis hukkamiseks kohtuotsust. Kahtlemata on mahalaskmine tänapäeva mõistes väga karm lahendus, kuid samas peame silmas pidama, et sõjaväljakohtu otsus ja käsk anti sõja olukorras.
