Keelekümblus sai teoks aastal 2000. See on osa Kanada panusest Eestile, kus vähemuskeelseid lapsi õpetatakse osa saama ka riigikeelest.
Vene inimestele, nagu me sageli oleme ajalehtedest lugenud, on eesti keele õppimine raske ja selle tõttu ei saa nad võrdselt konkureerida tööturul ja ka hariduse omandamisel. See halvendab ka mitte-eestlaste kultuurilist sekkumist ja valitsuse organites kaasalöömist.
Ja nii tekkis Kanada valitsuse eestvõttel — ja Toronto Koolivalitsusel ning Euroopa Nõukogul — mõte, et keele omandamine toimub kõige efektiivsemalt ajal, kui laps on veel väike.
Keelekümbluse põhieesmärk on toetada üht Eesti Vabariigi valitsuse peamist pikaajalist kava, s.o. mitte-eestlaste integreerumist riigi sotsiaalsesse, poliitilisse ja majandusellu.
Seni on sellest programmist osa võtmas viis vene kooli — kolm Tallinnas, üks Narvas ja üks Kohtla-Järvel.
Kuidas see siis toimub?
Laps läheb esimesse klassi ilma, et ta oskaks eesti keelt rääkida. Õpetamine toimub kõik eesti keeles. Selleks on valitud õpetajad, kes aktsendivabalt räägivad eesti keelt.
Esimese kolme õppeaasta jooksul õpivad lapsed kõiki aineid sihtkeeles, see on — eesti keeles; ning alates neljandast klassist peale suureneb järk-järgult venekeelsete õppeainete osakaal.
Kuuendast klassist peale on 50% õppeainetest eesti keeles ja 50% vene keeles.
Ma külastasin ühte niisugust kooli Narvas — Narva Vanalinna Riigikool. Seda juhib Tatjana Stephanova, elukutselt eesti keele õpetaja. Ta selgitas mulle, et eestikeelne kool on praegu kolmeaastane, kuid gümnaasiumi kõrgemad klassid töötavad venekeelsetena edasi, kuni nad reeglipäraselt kaovad.
Proua Stephanova näitas mulle, kuidas keelekümblus töötab — ta kutsus mind oma kooli Eesti Vabariigi aktusele. Umbes 150 last 7. kuni 10. eluaastani laulsid Eesti hümni ja moodsat eestikeelset laulu, mille nad selleks puhuks ise olid ära õppinud. Mul tulid liigutusest pisarad silma…