Ülle Lepa igapäevatöö on vanembibliograafi amet Eesti Rahvusraamatukogus. Allüksus, kus ta töötab, kannab nime parlamendi infokeskus ning tema ülesandeks on teha riigikogu liikmetele kokkuvõtteid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest. Tema valdkondadeks on sotsioloogia, politoloogia, sotsiaalpoliitika, avalik haldus ja kodanikuühiskond. Selleks loeb ta ise palju vastavat ingliskeelset kirjandust, tõlgib ja teeb eestikeelsed kokkuvõtted. Kui riigikogu liikmeile mõni artikkel laiemat huvi pakub, saavad nad tellida terve artikli koopia. Samuti kasutavad nimetatud kokkuvõtteid ka mitmed õppejõud, kel endal pole aega nii suures ulatuses kogu kirjandusega tutvuda.
Oma põhitööst ülejäänud aja ja energia aga kasutab Ülle Lepp Eesti kolmanda sektori edendamisele, olles kolmandat koosseisu Eesti Mittetulundusühingute Ümarlaua Esinduskogu liige, valdkonnaks vastav statistika ning uuringud. (Kolmas sektor tähendab mittetulundus- ehk non-profit sektorit.)
Torontos viibis ta seoses International Society for Third Sector Research (ISTR), mille liige on ta 2000. aastast, konverentsiga, kus pidas ka ise ettekande. Eestlasi oli sel konverentsil kokku kolm.
Konverentsid toimuvad igal teisel aastal ja erinevates maailmajagudes: 2000.a. Dublinis, 2002.a. Kaplinnas, tänavu Torontos ja 2006.a. Bangkokis.
Oma ettekandes käsitles Ülle Lepp Eestis kultuuri- ja sotsiaalvaldkondades tegutsevate non-profit organisatsioonide rolli ja jätkusuutlikkust. Ettekanne pakkus kuulajaile huvi, esitati küsimusi. Ülle Lepp kõneles Eesti pikast kodanikualgatuse traditsioonist, mis sai alguse 19. saj. II poolel — mitmed kultuuriseltsid, pritsimeeste ühendused ning muidugi meie haruldane laulupidude traditsioon.
Kui räägime laiemalt vabatahtlikust tööst Eestis, siis ütleb Ülle Lepp — võibolla üllatusena ka nii mõnelegi meie lugejale — et Eestis on üksteise abistamine ja seega vabatahtlik töö väga paljudel inimestel n-ö veres ja see on nii loomulik, et sellest ei pruugita rääkidagi. Võtame või talgute traditsiooni. Tänapäeval on olemas vabatahtlike keskuste võrgustik; ja arvamus, et Eestis on kõikide hulgas juurdunud üdini kapitalistlik mõtlemine, et kõik käib vaid raha eest, ei pea sugugi paika. Eks erinevate põlvkondade vastav suhtumine ole ka mõnevõrra erinev, noorematel on vaja võibolla rohkem raha teenida ja elutempo kiirem, aga üldistust, et Eestis pole vabatahtliku tööga asjad korras, küll teha ei saa. Näitena toob Ülle Lepp Eesti Euroopa Liiduga ühinemise puhul läbi viidud miljoni puu istutamise algatuse; istutajaist pooled olid laulu- ja tantsupeol osalejad.
Vabatahtlikkuse teema ongi see, mida Ülle Lepp uurib: ta on saanud ka stipendiumi Budapestis asuvalt Open Society Instituudilt, kes tema uurimistöö taga on. Reisi Torontosse aga tasus Balti-Ameerika Partnerlusprogramm: ilma toetuste-stipendiumiteta on eestlase jaoks siiski raske mööda maailma reisida, konverentsidel käia ning uurimustöid teostada.
Sotsiaalvaldkonnaga on Ülle Lepal ka isiklik side: kuna tema elukaaslane on pime, on nad seotud Eesti Nägemispuuetega Inimeste Fondiga, mille eesmärgiks on leida raha, korraldamaks koolitust vaegnägijatele ja pimedatele. Tema elukaaslane tegutseb aktiivselt vastava arvutikoolituse alal. Nad olid just koos Pariisis konverentsil, mis vaatles, kuidas saavad arvutid puuetega inimesi aidata ning kus demonstreeriti mitmeid vastavaid lahendusi.
Nähes niisugust entusiasti nagu seda on Ülle Lepp, võib küll uskuda, et Eesti pole vabatahtliku töö osas sugugi teistest maadest maha jäänud. Ning igati vahva on tõdeda, et kodueestlased saavad tänapäeval osa kõikvõimalikest tipptasemel teaduskonverentsidest, ise saades ja samal ajal pakkudes ideid — mis kümmekond aastat tagasi poleks veel kuidagi võimalik olnud.