Millal tutvusin Juhan Saarega? Põnev küsimus. Kaldun arvama, et kusagil 1969. a. paiku.
Samas tundub, et olen teda alati tundnud, sinnamaale välja, kui ta 2007. a. augustis Taara tallu ümber kolis. Ja kindlasti kauemgi. Ta tuli mulle kohe meelde, kui üht põlglik-üleolevat raadiosaadet kuulasin, kus „nalja“ tehti välismaal elavate eestlaste arvel.
Polnud Juhangi mingi leplik mees. Ometi, piire ta tajus ja tundis.
Kirjanik Ülo Tuulik (tõsi, vestluskaaslase nime ta ei nimeta) kirjutab ühest kohtumisest Kirjanike Maja fuajees umbes nii: „Mind peatas üks lugupeetav eesti kirjanik ja ütles: „Arvan, et peaksime Juhan Smuuli bareljeefi oma maja fasaadilt maha võtma. Ta oli ikka liiga punane.““
Edasi kirjutab Ülo Tuulik (ikka umbes nii): „Smuul oli vähese haridusega, aga väga andekas. Muhus peeti temast lugu ja kopikaid ta ei lugenud. Mulle on ta veresugulane ja pean tema loomes väga lugu mõnestki teosest.“
Tuulik oli selajal Kirjanike Liidu sekretär. Sinna see jutt lõppes.
Teadsin seda lugu enne, kui seda raamatust taas lugesin. Teadsin sedagi, et kunagi aastate eest vene keelt kõnelevad kaabakad Ülo paljaks (sõna otseses mõttes) röövisid ja ta meelemärkuseta keha raudteerööbastele tõstsid. Teadagi, millisel eesmärgil.
Jah, tolerantsus on olemas ja ikkagi ei kujuta ma ette, et Torontos peaks lavastatama mingit teost autorilt, kelle sulest on pärit „Poeem Stalinile“ ja luuletus (eelnimetatu surmapäeval) „Mul täna suri teine isa“.
Ei, käsi ei tõuse. Juhan Saare teost „Metsa taga ei ole mets“ soovin lavastada küll. Millegipärast on see raamat suhteliselt maha vaikitud. Miks? Ei tea.
Oma loomult kuulub teos samasse ritta Oskar Lutsu „Kevade“ ja Viivi Luige raamatuga „Seitsmes rahukevad“ – maalaste täiskasvanu-meenutused lapsepõlvest. Juhani raamatul on omad suured positiivid, eriliseks teeb selle ajalooline taust: autor on sündinud üleilmse majanduskriisi alul, kasvanud tõusvas Eesti Vabariigis ja läbi okupatsioonide jõudnud 1944. a. sügisesse, mis annab talle õiguse lõpetada: „… Ja möödas oli ka lapsepõlv.“
Meie linnas on piisavalt 1929. a. sündinud inimesi, nende lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi. Seega ei peaks nappima neid, kellele Juhani pilk noorpõlve võiks huvi pakkuda.
Tahaksin isiklike meenutuste juurde Juhanist tagasi jõuda, aga sedapuhku lõpetada teadaandmisega, et ILUTULI toob lavastuse publiku ette Tartu College’is 7. mail 2010 kell 19.00.
Kohtumiseni.
Mis on metsa taga?
Kultuur
TRENDING
