Teise maailmasõja keerises pealetungiva punaarmee eest välisriikidesse põgenenud eestlastel oli ainult üks soov: tagasi pöörduda kodumaale niipea, kui viimane vabaneb okupatsioonist. Kuni see toimub, tuleb hoida eestlust iga hinna eest, ükskõik kus ei asutaks. Eestluse hoidmine siis ja ka nüüd tähendab emakeele valdamist ja selle õpetamist järeltulevale põlvkonnale. Seda on suurema või vähema edukusega tehtud enam kui pool sajandit, ka siin Kanadas.
Eesliinil eesti keele õppimisel ja kasutamisel on alati seisnud perekond. Ilusamad sõnad meie kirjanduses ja luules on alati olnud emakeel ja isamaa. Kuid kohe nähti võõrsil ühiskonna tähtsust perekonna abistamisel selle suure ülesande läbiviimisel. Sellest tingutuna loodi kõikides maades, kus asub eestlasi, mingisugune täienduskoolide võrk emakeelse hariduse andmiseks kasvavale noorsoole rõhuasetusega eesti ajaloole, maateadusele ja keelele. Selle kõrval on täienduskoolid õpetanud eesti laulu ja rahvatantsu ning püüdnud laiendada noorte silmaringi teistelgi aladel. Eestikeelne usuline kasvatus on jäänud peamiselt koguduste ülesandeks.
Selline süsteem on töötanud rahuldavalt. Kohtades, kuhu meie rahvuskaaslasi on kogunenud suuremal hulgal nagu Torontos, väga hästi. Siinne lasteaed ja kolm täienduskooli on pälvinud ühiskonna tunnustuse ja andnud igal aastal koolide lõpetajatena küllaldase eesti keele oskusega noori inimesi, kes jätkuva huvi korral keele vastu võiksid seda kasutada igapäevases suhtlemises kodustega ja tegutseda eesti kogukonnas. Kui keelt ei ole võimalik kasutada, siis paratamatult see mõne aja jooksul hääbub. Seda võivad kinnitada kõik Euroopast Kanadasse ümberasujad, kes kipuvad unustama vanas maailmas räägitud keele.
Kus on Torontos või Kanadas peale kodu veel võimalik kõnelda eesti keelt? Vastus: üllatavalt paljudes kohtades ja paljude inimestega. Kas seda tehakse? Meelsamini jätaksime vastuse võlgu. On veidi piinlik. Kahjuks ei, sest suhtlemine kohalikus keeles on paljudele kergem. Tagajärjeks on meie seltskondliku tegevuse üleminek inglise keelele, kusjuures eestikeelne laul jääb veel püsima pikemaks ajaks. Kui sa ei usu, küsi teistest rahvustest kanadalaste käest, kes siin kauem elanud kui meie. Kirjakeelega on veelgi suuremad probleemid. Juba praegu on organisatsioonidel raskusi koosolekute protokollide kirjutamisega eesti keeles. Alla 60aastased inimesed on sündinud väljaspool kodumaad. Uustulnukate arv Eestist Kanadasse on minimaalne. Veidi paremas olukorras on eesti kogukonnad Soomes ja Rootsis.
Millegipärast meie ei soovi või ei julge nendel teemadel kõnelda, kuigi peaksime. Rõõmustavalt on täienduskoolide kõrval emakeelne siinne eesti skautlik ja gaidlik tegevus, samuti metsaülikool. Eesti keeles toimuvast mees- ja naisspordist ei ole palju enam kuulda. Kuid meil on Toronto Eesti Maja, Eesti Õppetool, Tartu Instituut, vanurite puhkekodu, sõjamehed, oma ajaleht, mis alles hiljuti liideti kahest väljaandest üheks. Peaksime olema õnnelikud ajal, kui Välis-Eesti vanim 1944.a. asutatud ajaleht „Teataja“ lõpetas Rootsis ilmumise lugejate vähesuse tõttu. Ja loomulikult meil on päris vilgas kirikuelu mitmes Kanada linnas, eriti muidugi Torontos.
Kuid on palju ohu tundemärke. Näiteks kui eesti noorteorganisatsioonid peaksid muutuma ingliskeelseiks, poleks vanemail enam põhjust sõita kümneid kilomeetreid oma lastega Eesti Majja või eesti kirikutesse koondustele. Sama võib öelda ka usulise töö kohta. Sõidetakse pikki maid, et osaleda eestikeelseil jumalateenistusil või viia lapsed pühapäevakoolidesse. Kas ka tulevikus, kui ingliskeelne teenindus on saadaval nii eesti kui kodukoha läheduses asuvas kanada pühakojas.
Rootsis on mõeldud kirikuliste järelekasvule eesti kogudustes. Seal on juba aastaid peetud leerilaagreid Lõuna-Rootsis asuvas vabaõhupiirkonnas Metsakodu. Samale teele asus 1997.a. esimese leerilaagriga USA eestlaskond. Teine leerilaager toimus 2001.a. Mõlemas õppis 10 leerilast, kes õnnistati esimesel juhul Baltimore’is ja teisel juhul Lakewood'is.
Praegu on käsil kolmanda eesti noorte leerilaagri organiseerimine Järvemetsal, mis peetakse 11.—21. juulini 2003.a. Vaimulikeks on praost Thomas Vaga ja pastor Heino Nurk. Õpilaste vanuseks 14—18 aastat. Ruumide tõttu on osavõtjate arv piiratud 20-le. Õnnistamine toimub Lakewood'i Pühavaimu kirikus. Iga õpilane saab laagri alul eestikeelse Piibli, mida ta kasutab 11-päevases õppekavas ettenähtud ülesannete täitmisel. Seega leeriõpetus on eestikeelne.
Leerilaagrid Rootsis ja Ühendriikides peetakse vabaõhupiirkondades. Ka meil on need olemas. Ontarios koguni kolm. Meie noored (skaudid, gaidid, metsaülikooli õpilased) on harjunud laagrieluga. Seega praktilised võimalused on olemas eestikeelseks usuliseks tööks neile, kes seda soovivad. Eriti peaks selline võimalus olema teretulnud väikeste koguduste liikmeile ja üksikult elunevaile eesti perekondadele. Leerilaagris leitakse eluaegsed sõbrad. Muide, E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo korraldas 1992.a. leeriõpetuse ja õnnistamise Järvemetsal, USA-s sealsest skautlikust laarist osavõtnud täiskasvanud kodumaalt pärit skaudi- ja gaidjuhtidele.
Eeltoodud olid ainult mõnigad mõtted eesti keelest Kanada multikultuurses ühiskonnas. Neid on palju rohkem ja mõndagi rõõmustavat. Kas või eesti keele võõrsil säilitamise seisukohalt populaarse Telepeegli saatesarja jätkumine, mis saab teoks emakeelt mõistvate televaatajate kirjade tõttu saadet edastavale telejaamale. Otsitavalt uuelt saatejuhilt ja reportereilt oodatakse laitmatut eesti keele oskust kõnes ja kirjas. Iseenesestmõistetav nõue televisiooni või raadio diktorile.
Vajame julget arutelu keele teemadel ka siis, kui leitakse, et eesti keele hääbumine on paratamatus koos Teise maailmasõja keerises kodumaalt põgenenud põlvkonna kadumisega ajaloo areenilt. Mõte, millega selle kirjutise autor ei ühine. Üks on kindel — meie ei või muutuda estofiilideks. Nendeks on eesti keelt ja kultuuri harrastavad muulased. Emakeele püsimine välismaal on pikemaks ajaks tagatud, kui kasutame seda igal võimalusel sõnas ja kirjas.

Märkmed: