Reportaazh Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist (lüh.)
Euroopa Eestlaste Koori, EÜSLi projektkoori ja Silleri talvises laululaagris Annabergi lossis Bonni külje all kohtusid 23.-25. jaanuaril ca 70 lauljat 10-st riigist, dirigendid Lauri Breede ja Kalev Lindal ning kümmekond pereliiget. Tööd ja lusti jätkus reede õhtust pühapäeva lõunani, laagri lõpetas järjekordne kontsert Bonn/Bad Godesbergis Pauluse kirikus.
Euroopa Eestlaste Koori sopranid harjutusel hääli lahti laulmas.
Koor, mis pidevalt kasvab
Ajal, mil Eesti koorid alles täie tõsidusega „Üheshingamisele“ ehk üldlaulupeole pääsemiseks valmistuvad, võivad mujal Euroopas elavad lauljad kergemalt ühes hingata, sest eelmises laagris salvestatud materjali põhjal on komisjon meid laulupeokõlbulikuks tunnistanud. See muidugi ei tähenda, et nüüd võiks lihtsalt lulli lüüa – ainuüksi Urmas Sisaski lugudes on nii palju sõnu, et neid ei suuda iseseisvalt pähe õppida ning Tauno Aints on vanade lastelaulude popurrii tükati nii sportlikult huvitavaks seadnud, et ka kogenud lauljad ei oska ette näha, kuidas see kõik selgeks saab ja meelde jääb. Aga kes see siis laulupeol laulikust laulab!
Kombinatsioone, kus laulavad koos emad ja tütred, isad ja pojad või ristipidi, on kooris kokku üle kümne. Teismelisi noori on kümne ringis ja kedagi neist pole vanemad vägisi kohale toonud. Lisaks laulab kümmekond paari abikaasasid või elukaaslasi, mõned käivad terve perega, üks koguni kolme laulva põlvkonnaga. Kes just ei laula, kannab toetajaliikme nime – paljudest on abi autoroolis või lastehoidjaina.
Samal õhtul on esimene proov. Korratakse „klassikat“, uued ja keerulised seaded jäetakse targu laupäevaks.
Mehi on ju tavaliselt harrastuskoorides vähe ja selles suhtes pole meie koor mingi erand. Kõige rohkem on alte, selles laagris kokku 26, sopraneid on 23, basse 9 ja tenoreid 6.
Kõigile tundub, et see laager tuleb tõsisem kui eelmine.
Laupäev – Euroopa eestlaste laulupäev
Pärast hommikusööki võetakse üksteise järel luubi alla pühapäevase kontserdi lood. „Me alustame „Koiduga“ ja lõpetame Ernesaksaga täpselt nagu laulupeol,“ selgitab Kalev.
Kuigi suurele osale lauljatest on mõlemad lood hästi tuttavad, lonkavad need proovis ikka veel.
Valgre popurrii kõlab seekord juba palju paremini kui kahes eelmises laagris. Üldjuhtide soov, et lauluraamatusse trükitud rütmi mehaanilise järgimise asemel peaks Valgret esitama svingides, ei tundugi enam koori jaoks nii võimatu ülesanne.
Lõunasöögi järel antakse tunnike puhkuseks. Paljud valivad uinaku asemel jalutuskäigu. Mäkke ronides tundub, et Annabergi kokad teevad ikka liiga palju ja liiga head süüa.
Proov jätkub õhtusöögini ja pärast seda võetakse kogu kontserdi kava otsast lõpuni läbi. Sellega pole aga tööpäev veel lõppenud, sest ESTO ja laulupeo info tahab edastamist ning paljud muud küsimused vajavad arutamist. „Silleri“ koor ootab kõiki oktoobris Soome, samas on Rootsi kooridelt küllakutse juba kevadeks ning Belgia BEENE kutsub kõiki juuni alguses enda poole.
Naised tanu alla ja pihad vööga peenikeseks
Pühapäevane äratus on varane, sest rahvariiete selga saamine on aeganõudev.
Koori visuaalne pilt on kirev ja kaunis. Paljudel lauljatel on seljas mitme põlve ajalooga omakandi riided.
„Seelik on üle 100 aasta vana,“ on Hela uhke. „Isegi koiaugud on sajandivanused! Põlle ma tegin ise kiiruga, aga ega ma väga rahul ei ole.“
Need, kel riided Eestisse ununenud või pole veel olemaski, tunnevad end igatahes nagu mustad lambad.
Tükike laulupidu ja tükike Eestimaad
Enne kontserti laulame kaks laulu ja jumalateenistusel. Piret Ripsi / Anna Haava „Mu süda usub õnne“ ei lähe kuidagi käima, sest laul on paljudele veel võõras ja mõned ootamatud rütmifiguurid kipuvad segi minema. Sisaski „Sanctus“ teenib seevastu kirikulistelt südamliku aplausi.
Kontsert läheb taas peaaegu täis saalile, publiku hulgas on nii ümberkaudseid eestlasi kui ka kohalikke sakslasi.
„Teie ees on tükike Eestimaad ja tükike Eesti laulupidu,“ tutvustab Kalev. „Koit“ seisma ei jää ning „Tuljak“ õnnestub paremini kui eelmisel kontserdil.
Harjumatult rõhutatult punkteeritud rütm Saebelmanni „Kaunimates lauludes“ vajab veel harjutamist ning Marguste laulu „See on Eesti“ võib vist igavesti lihvima jääda.
Lattikase „Väikese maa“ ajal on muresid raske muu-ree’deks laulda, aga kooris on helilooja ja dirigendi soov seaduseks. Laulupeo üldjuhist rääkimata.
Pärast kontserti teeme ühispilte, laulame mõned laulud, sööme lõunat ja asume koduteele.
Laul aitab üksteisele lähemale
Koju jõudes ümiseme tütrega kordamööda jupikesi erinevatest lauludest, need kummitavad.
Päev pärast laagrit sain Annelt südamliku kirja, mida ei raatsi tsiteerimata jätta: „Välismaal sündinud eestlasele oli Eesti nagu mõni muinaskoht, millest vanemad rääkisid, aga mida õieti näha ehk külastada ei saanud. Meile oli see mesipuu alati kaugel muinasmaal.
Paljud, just vanemast generatsioonist, kahtlesid Ernesaksas. Arvati, ega nii kõrgele ametile ikka muidu ei saadud, kui pidi kuidagi nõukogude võimu toetama. Kartsime, et ka meie hulka ehk „istutatakse“ väljaandjaid. Sellepärast tekitas ka minu käik Eestisse 1975. a. ning juhuslik külaskäik Gustav Ernesaksa juurde palju halba poleemikat meie pere ümber. Minu isa oli suur eesti seltskonna juht – kuidas siis nii! Isa arvas siiski, et Ernesaks oli õige inimene. Keegi pidi ju eestlust ülal hoidma, ükskõik kuidas.
Olin tol ajal veel liiga noor, et sellest kõigest õigesti aru saada. Seda taipasin, et diivanil minu kõrval oli istunud üks väga tähtis inimene. Alles nüüd, üle 30 aasta hiljem, saan aru, kui tähtis ta oli. Pärast filmi Singing Revolution vaatamist sai mulle selgeks, mis Eestis õigupoolest toimus. Enamik koori liikmeid on ju laulva revolutisiooni ise läbi elanud, teised aga Ameerikas elades seda ekraanilt vaadanud.
Dirigent Kalev Lindal.
Ja just selle tõttu oli mul eile nii suur au seda laulu laulda, millega eestlased endale vabaduse laulsid. Just sellepärast kipun ka ise mesipuu poole. Ja mitte ainult laulupeole. Pean vist rahvariide seelikusse tasku õmblema, taskurätiku jaoks. Seda läheb kindlasti vaja.“
Neid salajasi taskuid vajavad kindlasti paljud.
Euroopa Eestlaste Koor, milles on 42 lauljat Saksamaalt, 35 Soomest, 7 Inglismaalt, 12 Belgiast, 2 Hollandist, 4 Luxemburgist, 3 Shveitsist, 1 Prantsusmaalt, 1 Tshehhist, 1 Taanist ja 2 Eestist, on laulupeoks peaaegu valmis.
Minulgi on aeg arvuti tagant lahkuda ja rahvariideid tikkima hakata.
Dirigendid:
Kalev Lindal ja Lauri Breede / Eesti
Projektijuht: Mare Rahkema / Saksamaa
www.eeestikoor.eu