Valikud
Jüri Toomepuu FB
Mis võinuks olla – oleksoloogiline soovunelm
Mõtteeksperiment okupatsioonipriist Eestist.
Sellist sõna nagu „oleksoloogia“ päriselt ei olegi, aga arvan, et see on sobiv kasutusele võtta, kui räägime sellest, mis oleks võinud olla. Kas sellest on üldse mõtet rääkida? Teame enam-vähem, mis päriselt oli, ka seda mitte 100 protsendilise täpsusega, aga keegi ei saa ju tõestada, mis oleks võinud olla. Sellised arutused päris arulagedad siiski ei ole, sest kui üritame mõelda kõigest, mis oleks võimalik olnud ja analüüsime kunagist olukorda ja minevikusündmusi, siis on ju võimalik minevikust õppida ja tegutseda tulevikus targemini.
Võiksime selliseid oleks-spekulatsioone vaadelda kui mõtteeksperimente. Selliste eksperimentide abil on avastatud mõned kõikide aegade tähtsamad teaduslikud tõed. Albert Einstein leiutas kogu tänapäeva füüsikale aluse paneva relatiivsusteooria peamiselt mõtteeksperimentidega. Kui ta mõtles välja, et maailmaruumis asuvad tähed painutavad valgusekiiri, siis tõestati seda vaatlustega alles palju aastaid hiljem.
“Oleksoloogia” on kasulik ka tulevikuplaanide tegemiseks, sest ega me ju täpselt ei tea, mis tulevikus juhtub. Saame vaid mõelda, mis võiks olla kõige tõenäolisem ja kuidas oleks sellele kõige sobivam reageerida. Sellise plaanitsemise jaoks on isegi välja arenenud matemaatiliselt range teadusearu, nn. mänguteooria, inglise keeli gaming theory. Peaaegu kõik USA kaitsejõudude tulevikuplaanid, üksuste moodustamine ja relvasüsteemid põhinevad sõjamängudel, mis kasutavad tohutult suuri andmebaase ja palju võimsaid arvuteid. Admiral Burke, kunagine USA mereväe ülem väitis, et kõik mis juhtus II maailmasõja merelahingutes oli mereväe analüütikutel juba varem läbi mängitud, ühe erandiga – nad ei osanud ette näha jaapanlaste kamikaze-lendurite rünnakuid.
Nii et üritame minevikust õppida ka “oleksoloogia” abil. Võime ju mõelda, mis oleks siis võinud olla, kui vabadussõjalased oleks võimule saanud. Esiteks võib arvata, et kommunismi vastu võidelnud ja lahingus karastatud sõjamehed ei oleks lubanud meie riigikaitsel hävida. Meie lennuväel oli kunagi ju 140 lennukit, mis oli tollal Euroopa riikide hulgas täiesti arvestatav õhujõud. Vabadussõjalased oleks arvatavasti ka üritanud ajaga kaasas käia kiiresti areneva tankitehnoloogiaga ja hoidnud niihästi meie tegevväe kui reservüksused tugevad ja lahinguvalmis, eriti kui hakkas juba selgeks saama, et Stalinilt ega Hitlerilt midagi head oodata ei ole. Samuti võib arvata, et nad oleksid üritanud sõlmida ühiskaitselepinguid Soome, Läti ja Leeduga. Päris kindlasti võib arvata, et nad ei oleks teinud N Liiduga baasidelepingut ega ilma vastupanuta lubanud sisse marssida Punaarmeel. Vaevalt, et kindral Larka oleks andnud käskkirja, et määrata ametisse Stalini käsilase Ždanovi ettekirjutatud, kommunistidest koosnev valitsus, nagu tegi Päts.
Kõik need “oleksid” põhinevad muidugi suurelt osalt tagantjärele-tarkusele ja mitte ainult olukorra analüüsile, vaid ka sellele, mida me oleks soovinud. See ongi “oleksoloogia” nõrk külg. Aga kõikidele nõrkustele ja vajakajäämistele vaatamata arvan siiski, et sellistel mõttekäikudel on mõtet, sest need aitavad meil õppida mineviku vigadest ja seega aidata meid tulevikus õigeid otsuseid teha.
Lahinguvalmidus vältis rünnaku ja okupatsiooni. Lähtudes eelnevast mõtleme milline oleks olnud Eesti mis suutis vältida okupatsiooni. Eelkõige tasub mõelda teguritest mis oleks võimaldanud äärmiselt ohtlikel aegadel Eesti Vabariigil vältida niihästi Stalini kui ka Hitleri rünnakut ja võõrvägede okupatsiooni ja siis kirjeldame Eesti Vabariiki mis nende tagajärjel meie soovunelmas eksisteeris.
1933. aastal rahvahääletusele pandud Vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu saavutas tollase valitsuse tugevast vastuseisust hoolimata peaaegu kolmveerandi hääletajate poolehoiu ja järgmisel aastal valiti nende presidendikandidaat, erukindral ja vabadusristi kavaler Andrus Larka riigivanemaks. Uus valitsus, kus domineerisid Punaarmee ja Landeswehri vastu edukalt võidelnud, lahingus karastatud veteranid, hakkas kohe taastama vahepeal unarusse jäetud riigikaitset.
Eesti riigikaitse juhid said aru, et kõige suurema ohu moodustas Eestile Stalini Punaarmee, mille kõige kardetavamad relvad olid tankid ja pommitajad. Kuigi Eesti lennuväel oli ta kõrgpunktis umbes150 lennumasinat, polnud need, lennunduse kiire arengu tõttu, enam sobivad moodsateks lahingumasinateks. Seepärast hakatigi riigi toetusel arendama Eesti lennutööstust, mis oligi peatselt võimeline tootma maailmaklassi jahilennukeid. Sõjaväe arsenal, mis tootis juba varem täpsuspüsse, millega Eesti laskurid tõid kahel korral koju kuulsa Argentiina karika, alustas uurimistööde ja katsetega raskerelvade valmistamiseks. Selle tulemusena hakati tootma tankitõrje kahureid, mille mürsud suutsid läbida kakskorda paksema soomuse kui oli ühelgi tolleaegsel tankil ja samuti tõhusaid, maailmaklassi õhutõrje kahureid. Eesti moodsate tankimiinide TM-34 ja TM-37 tootmine lõpetati kui neid oli 11 000, aga jätkus veelgi moodsamate ja efektiivsemate valmistamine.
Eesti relvatööstus mitte ainult ei osutunud üheks tähtsamaks riigi sissetuleku allikaks, see aitas ka relvastada moodsa Eesti kaitseväe, kaasa-arvatud mitmekordseks paisutatud Kaitseliidu. Riigikaitse juhid rakendasid totaalkaitse kontseptsiooni – kõik kaitseliidu üksused ja kaitseliitlased olid relvastatud ja nendel oli käsk jätkata rünnaku puhul vastupanu viimse võimaluseni, või nagu ütlesid Vabadussõjalaste hümni, “Eestimaa su mehemeel” sõnad, “…viimse veretilgani.” Võib arvata, et peamine põhjus, miks Stalin ja Hitler olid nõus aktsepteerima Eesti ja ta sama hästi lahinguvalmis liitlaste Läti ja Leedu neutraliteeti, oligi diktaatorite arusaam, et rünnakule, üle ohtralt mineeritud piiri, järgneks rasked kaotused.
Andekas ja töökas rahvas – eestluse püsimise garant. Kui Stalinil oleks õnnestunud Eesti okupeerida, oleks ta kahtlemata viinud Eestis läbi samasuguse veresauna nagu ta rakendas kommunistliku diktatuuri kehtestamiseks Venemaal.
Kuna seda ei juhtunud jäi Siberi orjalaagritesse küüditamata ja hävitamata eesti rahva paremik, kõige haritum ja ärksam rahvakiht. Suur hulk Eesti parimatest poegadest ei pidanud hukkuma Stalini röövlivägede vastu võideldes ja suur osa Eesti rahvast, jälle kõige haritum ja ärksam rahvakiht, ei pidanud põgenema pagulusse.
Kuna neid õudsusi ei juhtunud, jäid Eestisse kõik need inimesed kes olid võimelised andma oma kodumaa arenguks suurima panuse. Nii saigi Eestist kõige kõrgema haridustasemega Euroopa riik mille kodanikud juhivad maailma teaduse ja tehnoloogia arengut.
Rahva arv tõusuteel. Eesti rahva arv on üle kahe ja poole miljoni ja kindlal tõusuteel. Õitsev majandus, suurepärane koolisüsteem ja üks Euroopa parimatest tervishoiusüsteemidest hoiab loomuliku iibe oluliselt kõrgemal rahvaarvu taastamise tasemest. Haritud, ettevõtlike ja töökate noorte pealekasv on Eestis eriti tähelepanuväärt. Stabiilne koduelu ja nende vanemate saavutused on noortele toeks ja inspiratsiooniks. Kontrastina idanaabritele on Eestis asotsiaalseid perekondi vähe ja needki on vähelapselised, sest selliseid lapsetoetusi mis soosivad laste sigitamist peredel, kes neid ei jõua kasvatada, Eestis ei kasutata.
Uhked linnad, kaunid külad. Kuigi ehitustegevus on muutnud Eesti linnad, alevid ja külad moodsateks, kauniteks, kaasaegse transpordisüsteemiga elamispaikadeks, Tallinna, Narva ja teiste linnade ajaloolised vanalinnad on säilinud ja vajaduse korral ka restaureeritud. Kuna juba aegselt saadi aru kahjustustest mida vabrikute korstnatest tulev väävelhappeline suits võib tekitada Tallinna iidsetele paekivi müüridele, rakendati piirangud õigeaegselt. Paks Margareeta ja teised tornid ja müürid, tänu oskuslikule hoolitsusele, näevad välja pea sama head kui siis, kui need püstitati.
Teadusekeskused Tallinnas ja Tartus on muutunud rahvusvaheliste teadusekonverentside lemmikpaikadeks. See on veelgi suurendanud Eesti edukat turismiäri, mis põhineb peamiselt ajaloolistele vanalinnadele, Põhjamaades hästi tuntud Pärnu, Haapsalu ja Narva-Jõesuu puhkepaikadele ja turismitaludele Soomaal ja teistes looduslikult omapärastes ja kaunites paikades, kaasaarvatud maailmaklassi lõbustuspargil Lasnamäel. Kiirrongi ühendus Kesk-Euroopaga on aidanud ka Eesti külastajate arvu tõsta. Muidugi meeldib rongi kasutada ka reisialdistel eestlastel. Hõimuriigi Soome turismiäri kasvas hüppeliselt eesti turistide arvel, kui Tallinn ja Helsingi ühendati lahealuse raudteega. Lahealune raudtee on ka leevendanud Eesti tööjõu puudust – see teeb soomlastele Eestis töötamise palju hõlpsamaks. Eesti post kasutab pakkide ja kirjade laialivedamiseks lisaks raudteevõrgule ka postibusse mis peavad ühendust raudtee sõlmpunktide ja külade ning alevite vahel, nagu on tavaks ka Šveitsis. Kuna rongi ja bussiga on võimalik sõita igasse Eesti nurka, ajavadki paljud eestlased läbi ilma isiklike autodeta.
Tööstus ja maapõue varad – jõukuse alustalad. Hariduse ja teaduse arengu tagajärjel on Eestis välja arenenud maailmaklassi kuuluv elektroonika tööstus – Philipsi vabrikute Eetika nutitelefonid ja tahvelarvutid hõlmavad maailmaturu lõviosa. Eesti arsenali relvatööstus ja Dvigateli lennutööstus, eriti droonide tootmine, on samuti hea sissetuleku allikas.
Põlevkivil põhinev keemiatööstus valmistab mitmesuguseid keemiatooteid ja ravimeid koduseks tarbeks ja ekspordiks. Samuti jääb ekspordiks üle põlevkivist valmistatud bensiini, diisliõli ja gaasi. See on muidugi võimalik tänu sellele, et Eesti Energia juhtkond on hästi haritud ja kohusetundlik. Samuti on iseseisvate tööstuste aktsionärid palganud juhtivatele kohtadele võimekad teadlased ja juhid.
Põllumajandus jätkab õitsengut. Eesti põllumajandus, mille eksporttoodang oli juba 1930. aastatel riigile hea sissetuleku allikas, on, tänu moodsa põllumajandustehnoloogia rakendamisele ja järjest tõhusamaks muutuvale ühistegevusele põllumajanduse kooperatiivide kaudu, säilinud Euroopa põllumajanduse esirinnas. Lõviosa ekspordist moodustab, nagu enne sõda, piima ja piimatoodete ning liha eksport Inglismaale ja Saksamaale. Väiketalude arv on vähenenud, aga efektiivsete suurtalude toodang on selle seest mitmekordistunud. Kuigi palgad on head, on siiski raske leida Eestist tööjõudu lihttööde jaoks. Õnneks aitavad soome ja poola põllu- ning ehitustöölised, samuti nagu nad tegid juba 1930. aastatel, seda lünka täita.
Seltside ja kultuuriklubide tegevus maal on kasvanud sama jõudsalt kui põllumeeste jõukus. Moodne maanteede võrk, samuti nagu üleriigiline efektiivne transpordivõrk, soodustab niihästi kaupade vedu kui ka maarahva ja linnaelanike omavahelist suhtlemist.
Rahvas on kõrgeim võim. Vabadussõjalaste põhiseadus sobis hästi aastal 1933, kui see suure häälteenamusega vastu võeti, aga kuna eestlastel oli kindel tahe olla eeskujuks kogu maailmale demokraatliku riigikorra juurutamisel, tehti põhiseadusele muudatusi, mis kindlustavad kõrgeima võimu rahvale. Kuigi erakonnad võistlevad omavahel, peavad nad kõik arvestama rahva vajaduste ja soovidega, sest nende osakaal Riigikogus oleneb ainult sellest kui palju nende kandidaatidest osutuvad valituks. Isikutele antud häälte arv on otsustav. Riigikokku ja omavalitsuste nõukogudesse pääsevad kandidaadid ainult neile antud häälte järjekorras. Rahvale on antud ka võimalus algatada seaduseandlust. Viiskümmend tuhat toetusallkirja saanud algatused pannakse rahva hääletusele ja need mis saavutavad hääletusel enamuse on seadused.
Rõõm ka sellest mida pole. Okupeerimata Eestis pole kahtlemata ka paljut, mis oleks olnud okupatsiooni kannatanud Eestis. Pole okupante ega nende järeltulijaid, kes varem või hiljem võiks moodustada Eesti elanikkonna enamuse. Okupeerimata Eestis on, nagu ennesõjaaegses Eestis, vähem kui kolm protsenti elanikkonnast venelased, enamasti Eesti riigile truud vanausksed Peipsi ääres. Tore on näha, et Eestis pole troostituid, räpaseid paneel- ja kasarmumajade rajoone, nagu leidub hulgaliselt teiselpool idapiiri. Muidugi pole ka kuulda venekeelset vodkajoodikute räuskamist. Isegi kaunis, ajaloolises Narva piirilinnas on muulaste arv alla veerandi ja kõik poodide sildid ja reklaamid, rääkimata linnavolikogu asjaajamistest, on eestikeelsed. Vanglas kinnipeetavate suhtarv on rohkem kui poole väiksem kui see on teiselpool idapiiri ja võinuks olla okupatsiooni kannatanud Eestis. Sedavõrra on väiksem ka vajadus vanglate ja õigusorganite järgi, mis võimaldab okupatsioonivabas Eestis rakendada rohkem inimesi jõukust tootvatele ja huvitavatele, rahuldust pakkuvatele tööpõldudele.
Järeldused. Oleksoloogia kuulub küll soovunelmate valda, aga siiski võib sellest kasu olla mineviku sündmuste analüüsiks ja nendest õppimiseks, et oskaksime tulevikus targemini tegutseda. Kokkuvõttes võib öelda, et meie vaprate Vabadussõjalaste kohusetruudus ja valvsus, eesotsas nende ideoloogilise juhi Artur Sirguga võinuks olla peamiseks põhjuseks miks Eesti oleks suutnud vältida okupatsiooni. Kui nad oleks suutnud nurjata Konstatin Pätsi poolt kavandatud riigipöörde oleks nad saanud taastada Eesti riigikaitse tasemele, mis oleks võtnud tolleaegsetelt diktaatoritelt isu Eesti neelamiseks.
Okupatsiooni vältimine oleks vältinud ka tohutuid inimkaotusi, mis said osaks okupeeritud Eestile. Vene kommunistliku okupatsiooni all hävitati suur osa eesti rahva paremikust ja see pärssis ja pärsib ikka veel Eesti riigi ja rahva arengut.
Okupatsiooniprii, jõuka ja õnneliku Eesti eest oleksime tänu võlgu peamiselt nendele sangaritele, kes läksid Vabadussõtta Eesti Vabariiki looma. Nendele sangaritele ja nende Vabadusõja vaimus kasvatatud järeltulijatele ei piisa aga tänu avaldamisest ausammmaste, mälestusmärkide ja Vabariigi aastapäeva kõnedega. Kui tahame, et eestlaste põline kodumaa jääks ka tulevikus vabaks ja iseseisvaks riigiks, mis tagab eestluse ja eesti kultuuri püsimise läbi aegade, peame avaldama neile tänu ja tunnustust õppides nende tegudest, käies nende jälgedes.
