MISTER ESTONIA – MISSION IMPOSSIBLE ( 100 aastat Ernst Jaaksoni sünnist) (1)
Eestlased Kanadas | 12 Aug 2005 | EWR
TRIVIMI VELLISTE
Ernst Jaakson maandus Tallinna lennuväljal vahetult enne
24. veebruari 1992 – 63 aastat pärast viimast Tallinnast lahkumist 24-aastase noormehena. Eesti Vabariik pühitses rohkem kui pool sajandit väldanud vangipõlve järel vabana oma 74. sünnipäeva. Suursaadikut vallanud tundeid, kui teda kõikjal sangarina tervitati, on raske kirjeldada.
Miks on Ernst Jaakson Eesti ajaloos nii eriline? Kui palju on terves maailmas diplomaate, kelle karjäär oleks kestnud ligi kaheksa aastakümmet? See on aukartust äratav arv aastaid juba terveks elukski.
Ernst Jaakson sündis pöördelisel Vene revolutsiooni aastal 1905 Riias, sisserännanud hiidlaste perekonnas. Ta isa oli laevakapten. Kui Ernst oli 14-aastane ja Vabadussõda alles kestis, kutsus sünnilinna suure eesti koguduse hingekarjane Theodor Tallmeister ta Eesti saatkonda abiliseks.
Niisiis algab Ernst Jaaksoni ametlik välisteenistus 20. augustil 1919.
Oma elu kõige õnnelikumaks päevaks on ta aga nimetanud 20. augustit 1991, mil talle sai selgeks, et ta on suutnud oma maratoni võidukalt lõpuni joosta. Milline arvude müstika!
Kui 24-aastane Jaakson jõudis San Franciscosse, pärast Riiat esimesse „päris” välislähetusse, ei võinud ta muidugi aimata, et saatus asetab tema õlgadele Eesti järjepideva riikluse füüsilisel hoidmisel ankrumehe rolli.
Ka ei võinud ta aimata, et talle teel Ameerikasse Riias viisa väljastanud noorukesest diplomaadist George Kennanist saab suursaadik Moskvas, hilisem kauaaegne USA Venemaa-poliitika mõjutaja. Ammugi ei võinud noor Jaakson ette kujutada, et nende järgmisel kohtumisel — kuus ja pool aastakümmet hiljem Princetonis, kui Eesti riigipea Lennart Meri ulatab Kennanile Maarjamaa risti – toetuvad mõlemad mehed ühesugusele jalutuskepile.
Me teame, et õiguse rikkumine ei saa sünnitada uut õigust. Eesti sõjaline okupeerimine toore jõuga ähvardades aastal 1940 oli rahvusvahelise õiguse vastane. Ning sellest tulenevalt olid algusest peale õigustühised ka kõik Eesti Vabariigi hävitamisele suunatud poliitilised ja õiguslikud aktid.
Niisiis, toonases olukorras ei hävinud Eesti riiklus kui niisugune. Sestap on keeleliselt ja ka sisuliselt ebatäpne rääkida Eesti riikluse taastamisest 1991. a. Küll aga taastati samm-sammult 1992. aasta sügiseks Eesti põhiseaduslik riigivõim.
Teisisõnu, Eesti Vabariik – maa ja rahvas – oli juriidiliselt kogu aeg olemas olnud. Ainult faktiliselt ei saanud ta toimida, sest oli vägivaldselt liidetud Nõukogude impeeriumi koosseisu. Lisaks paitas Eestit „stalinliku konstitutsiooni päike”.
Millisel viisil siis säilinud Eesti omariiklus end ilmutas? Kas tõesti ainult imaginaarselt, kujutluspildina paberil? Nii trööstitu asi siiski ei olnud. Eesti Vabariik kestis vähesel, ent olulisel määral ka tegelikkuses, s.t. mitte ainult de jure, vaid ka de facto.
Vastavalt rahvusvahelisele õigusele loetakse saatkondi selle riigi maa-alaks, kes esinduse on lähetanud. Seal ei lehvi mitte üksnes lähetaja riigi lipp, vaid toimivad ka selle riigi seadused.
Kui Hitler ja Stalin olid teineteisele sõprust vandunud ning II maailmasõda alanud, pidid paljud Euroopa riigid enamikus pealinnades üksteise järel oma saatkondi sulgema. Eestile jäid esialgu alles saatkonnad Stockholmis, Londonis, peakonsulaat New Yorgis.
Ent kui sõda oli jõudnud „võiduka” lõpuni, tuli loobuda Stockholmist. London plinkis diplomaatilise majakana seni, kuni olid elus suursaadik August Torma (suri 1971) või sõjaeelsest Eestist saadetud diplomaatidest alluvad.
Kui aga alles oli jäänud üksnes majahoidja Anna Taru, oli uhkest saatkonnast saanud tondiloss, mil puudus diplomaatiline kaitstus.
Juba 1940. a. suvel luurasid Queen's Gate'il Nõukogude saatkonna mustad autod ja Eesti diplomaadid varustasid end revolvritega.
Siiski teatas Foreign Office venelastele, et „nad on Eesti saatkonna aadressi ära kaotanud” ja seepärast ei saa hoonet N.Liidu saatkonnale üle anda. Kui venelased pakkusid inglastele abi Eesti saatkonna asukoha „ülesleidmisel”, jättis Briti välisministeerium venelaste kirjale vastamata.
Tuuled muutusid 1968. a., mil tööerakondlasest peaminister Harold Wilson otsustas Balti riikide kulla venelastele välja anda. Opositsioonis olev konservatiivide juht Margaret Thatcher ütles seepeale parlamendis, et kõnesolev valitsuse samm pole muud kui highway robbery – maanteerööv. Ernst Jaakson jättis need sõnad hoolikalt meelde.
Olgugi, et allesjäänud Eesti diplomaatkond püüdis sõjajärgseil aastakümneil mingil määral kanda kinnitada veel Pariisis ja Franco juures Madridiski, jäi pikaks ajaks ainsaks tõsiseltvõetavaks Eesti välisesinduseks peakonsulaat New Yorgis 1939. a. ametisse nimetatud konsul Johannes Kaivuga eesotsas.
See esindus kandis üsna tavatut nime Consulate General in charge of Legation – peakonsulaat saatkonna ülesannetes. Ja Kaiv oli konsulina peakonsuli kohusetäitja saadiku ülesannetes. Ega USA välisministeeriumile selline kummaline staatus eriti ei meeldinud, veel vähem meeldis see asjaosalistele endile. Tallinn aga jättis kõik sellekohased märgukirjad tähelepanuta.
1925. aastal oli Eesti seoses saadik Ants Piibu lahkumisega Washingtonist oma diplomaatilist esindatust Ühendriikides oluliselt madaldanud. 1932. aastal kutsuti rahapuudusel Tallinna tagasi ka peakonsul Victor Mutt. Samal aastal toodi Ernst Jaakson sekretärina San Franciscost New Yorki. Tallinnas taibati olukorra tõsidust alles 1940. a. kevadel, kuid siis oli juba liiga hilja.
Nii nagu Londonis, nii nõudsid venelased ka New Yorgis Eesti diplomaatilise esinduse ruume endale. Käsk tuli muidugi Tallinnast, punaselt välisministrilt Nigol Andresenilt. Ülevõtmise austav ülesanne usaldati kohaliku kommunistliku ajalehe Uus Ilm toimetajale Mihkel Nukale.
Kui Nukk ilmus peakonsulaati, oli eestoas parajasti Jaakson, kes kuulis, milles asi ja kandis sellest taha tuppa Kaivule ette. Kaiv hõikas toast selle peale kõva häälega: „Saada ta p….e!” Kui aga Nukk tammus ikka jalalt jalale, hõikas Kaiv veel kõvemini: “Saada ta p--sse!“
Loo tragikoomilisus seisnes selles, et samal ajal oli Andresen saatnud ka okupeeritud Eesti värske seaduse teksti, mis kinnitas: Eesti riigiametnikud, kes keelduvad kodumaale naasmast, lastakse maha 24 tunni jooksul arvates nende kättesaamisest ja isiku kindlaks tegemisest.
Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest rääkides on tavaliselt rohkem tähelepanu pööratud eksiilvalitsustele. Kes või mis seda riigi järjepidevust siis on kandnud? Vastus pole sugugi lihtne ja ühemõtteline.
Muidugi sümboliseerib riigivõimu esimeses järjekorras selle riigi valitsus – kui tegemist on seadusliku valitsusega. Valitsuse seaduslikkuse demokraatlikus riigis määrab selle vastavus põhiseadusele.
Esimene probleem, mis tekkida võib, on tavaliselt põhiseaduse tõlgendamine. Ükski põhiseaduse koostaja ei suuda kunagi ette näha kõiksuguseid võimatuid olukordi, mis tekkida võivad. Ka Eesti 1938. a. põhiseaduse rakendamine paguluses tekitas ägedaid vaidlusi ja sünnitas koguni rööbiti kaks eksiilvalitsust.
Nn Oslo valitsus, mis oli sisulise alguse saanud Jüri Uluotsast, Otto Tiefist ja seejärel August Reist, leidis eestlaskonnas suuremat mõistmist ja tunnustust, seevastu Saksamaal loodu arvati üsna operetlikuks.
Ent peamine probleem ei seisnenud siiski nimetatud kahe vahel valimises. Peamine takistus pagulasvalitsuste tegevusele toonases Läänemaailmas üleüldse oli asjaolu, et neid ei tunnustatud. Ka USA välisministeerium andis Eesti Peakonsulaadile Rockefeller Center'is selgelt teada: kui peakonsulaat peaks esindama mõnd pagulasvalitsust, lõpetavad Ühendriigid Eesti esinduse diplomaatilise tunnustamise.
Niisiis said Eesti Vabariigi diplomaadid esindada üksnes okupatsioonieelset valitsust Tallinnas, mida enam olemas polnud. Võib-olla ka tulevast seaduslikku valitsust Tallinnas, kui selline peaks kunagi taastekkima.
Peakonsulaat oli eksiilvalitsusega suhtlemisel äärmiselt delikaatses olukorras – põhiliselt piirduti jõulukaartide vahetamisega.
Öeldu ei tähenda muidugi, et pagulasvalitsustel poleks olnud olulist rolli. Neil oli suur mõju osale pagulastest (eriti Euroopas) ja muidugi ikestatud rahvale kodumaal. Pagulasvalitsustel oli suur õigusfilosoofiline, moraalne ja propagandistlik väärtus.
Ent nende mõju ametlikus diplomaatias oli väike. Võiks ehk öelda, et pagulasvalitsuste toime oli valdavalt sisepoliitiline, samal ajal kui diplomaatilised esindused toimisid välispoliitiliselt.
Ainsa Eesti välisesindusena pidas algusest lõpuni – 1940 kuni 1991 – vastu Peakonsulaat New Yorgi Rockefeller Center'is. See oli tükike Eesti Vabariigi pinda, mida üksnes ei ehtinud sinimustvalge lipp ja kus üksnes ei kehtinud sõjaeelse Eesti Vabariigi seadused.
Seal anti ühtekokku välja paarkümmend tuhat nn. Jaaksoni passi, mida paljud riigid tunnustasid ja millega reisiti. (Neist viimane kaotas oma kehtivuse alles 1997. aastal). Seal kaitsti eesti laevaomanikke Nõukogude Liidu ahistamise vastu.
Johannes Kaiv suri 1965. aastal ja tema mantlipärijaks sai Ernst Jaakson. Viis aastat tagasi ilmunud mälestustekogumikus „Ernst Jaaksonile” annavad väga paljud tema kaasaegsed kõrge hinnangu Jaaksoni tegevusele kõige keerulisemal ja pingelisemal ajal, aastatel 1985 – 1991, mil tal oli vanust juba üle kaheksakümne.
Nõukogude Liidus oli alanud perestroika. Nüüd oli vaja mõistatada, mis on kuld ja mis kassikuld. Algasid kodu-eestlaste palverännakud Rockefeller Center'isse. Kes on kes? Mida kujutab endast muinsuskaitseliikumine, kodanike komiteede liikumine? Kes on Edgar Savisaar? Mida mõtleb tegelikult Arnold Rüütel?
Jaakson suutis säilitada kõige närvilisemas olukorras ülima rahu, ei allunud kellegi keelitustele või hoiatustele. Ta juhindus ainult ühest paleusest – Eesti vabaduse taastamise huvist. Kui vaja, korraldas uhke vastuvõtu Rüütlile, kui vaja – soovitas Savisaart Valges Majas vastu võtta.
Kui ta 4. septembril 1998 lahkus igavikku, jättis ta järele olulise pärandi, mis kuulub Eesti rahvuslikku mällu ja on nüüd uurijaile kättesaadav Rahvusarhiivis ja Eesti Rahva Muuseumis. Oma isiklikest säästudest pärandas ta Tartu Ülikoolile 8,6 miljonit krooni – üliõpilaste õpirahaks.
Eesti laiemale avalikkusele on ehk teadmata, et 1992. aastal tehti talle ettepanek kandideerida ka Vabariigi Presidendiks. Ta loobus ennekõike vanusele viidates. Praost Thomas Vaga on tema kohta öelnud: ta elas puhast elu – tõeline Mister Estonia. Tema edu võimalused olid sellisena suured. Ta rajanuks riigipeana tõelise Grand Old Man – traditsiooni.
Kui Mark Soosaar tegi kümme aastat tagasi – ÜRO 50. aastapäevaks – Ernst Jaaksonist filmi, laenas ta selle pealkirja Jaaksoni kauaaegselt kolleegilt konsul Aarand Roosilt, kes võttis oma mentori elutöö kokku kahe ingliskeelse sõnaga – mission impossible!
Ernst Jaakson oli võimatu muutnud võimalikuks. Muidugi ei teinud ta seda üksinda, vaid tuginedes eelkäijatele ja kaasteelistele. Aga ta kõrgus nagu mastimänd tuules. Ja saatis Eestile ning maailmale sõnumi: tuleb vastu pidada ka kõige lootusetumas olukorras. Ka kõige raskemal ajal peab jääma rahulikuks ja sõbralikuks.
Kes meist julgeb kinnitada, et seda hinge ja vaimu puhastavat sõnumit ei või veel vaja minna?
P. S. Autori kohta:
Trivimi Velliste oli Eesti suursaadik ÜRO-s 1994 – 1998, võttes selle ameti üle Ernst Jaaksonilt. Tema välisministriks oleku ajal määrati (1993) E. Jaaksoni asemele uueks Eesti suursaadikuks USA-s Toomas H. Ilves.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tänu hr. Vellistele asjaliku ja tundelikult kirjutatud artikli eest. Ei saa aga ühineda tema seisukohaga nn. Oslo valitsuse kohta, et see "leidis eeslaskonnas suuremat mõistmist ja tunnustust, seevastu Saksamaal loodu arvati vähe operetlikuks." ja et tal oli "suur mõju osale pagulastest (eriti Euroopas) ja muidugi ikestatud rahvale kodumaal.".
Mis puutub pagulastesse Ameerikas, siis kordan oma Anne Vellistele antud intervjuus ("Ernst Jaaksonile") arvamust, et Rei (Oslo) valitsuse probleem oli "et keegi seda ei tunnustanud, vist ainult Rahvusbõukogu. . .Ma ei ütle, et nad võib olla ei teinud head tööd ühes-teises suhtes, nimelt Eesti küsimuse Skandinaavias silmapiiril hoidmisel. Ameerikas ei pannud seda keegi tähelegi, suurem osa inimesi ei teadnudki, et nad eksisteerivad."
Varemalt olin 1956.a. tähendanud:
"Eksiilvalitsus võib osutuda kõlavaks hüüdsõnaks mineviku positsioone ihaldavaile erupoliitikuile, kuid praktilisi vajadusi ja võimalusi silmaspidavaile ja välisvõitluse eesrindel seisvaile organisatsioonidele ei oleks varjusurma ääremail olelev eksiilvalitsus inspiratsiooniks, julgustuseks ega toetuseks. Samuti ei saa edukat välisvõitlust teostada saatkondade raamatupidamise revideerimisega ja kõlavate paroolide ülesseadmisega."(lk.476)
Samu mõtteid eksiilvalitsuse suhtes on oma inetrvjuudes Anne Vellistele ("Ernst Jaaksonile")avaldanud endine konsul dr. Aarand Roos:"Aga faktiliselt ei olnud ta midagi - ta oli paberil" (lk.225) ja Eesti Ülemaailmse Kesknõukogu juhtivad isikud Ylo Anson ja Henno Uus väljenditega nagu "Siinne eestlaskond võttis eksiilvalitsust nagu liivakastimängu (lk.187), "Õieti oli see pagulasvalitsusegrupp välismaal kaunis väike ja nende mõju enam-vähem null."(lk. 188).
Kui rääkida "operetlikust" tegevusest, siis võiks sellisena iseloomustada omaaegse eksiilvalitsuse süjaministri Avdy Andressoni tegevust Kaitseliidu loomisel, enese koloneliks ülendamisel, aukraadide jagamisel jne.
"
Mis puutub pagulastesse Ameerikas, siis kordan oma Anne Vellistele antud intervjuus ("Ernst Jaaksonile") arvamust, et Rei (Oslo) valitsuse probleem oli "et keegi seda ei tunnustanud, vist ainult Rahvusbõukogu. . .Ma ei ütle, et nad võib olla ei teinud head tööd ühes-teises suhtes, nimelt Eesti küsimuse Skandinaavias silmapiiril hoidmisel. Ameerikas ei pannud seda keegi tähelegi, suurem osa inimesi ei teadnudki, et nad eksisteerivad."
Varemalt olin 1956.a. tähendanud:
"Eksiilvalitsus võib osutuda kõlavaks hüüdsõnaks mineviku positsioone ihaldavaile erupoliitikuile, kuid praktilisi vajadusi ja võimalusi silmaspidavaile ja välisvõitluse eesrindel seisvaile organisatsioonidele ei oleks varjusurma ääremail olelev eksiilvalitsus inspiratsiooniks, julgustuseks ega toetuseks. Samuti ei saa edukat välisvõitlust teostada saatkondade raamatupidamise revideerimisega ja kõlavate paroolide ülesseadmisega."(lk.476)
Samu mõtteid eksiilvalitsuse suhtes on oma inetrvjuudes Anne Vellistele ("Ernst Jaaksonile")avaldanud endine konsul dr. Aarand Roos:"Aga faktiliselt ei olnud ta midagi - ta oli paberil" (lk.225) ja Eesti Ülemaailmse Kesknõukogu juhtivad isikud Ylo Anson ja Henno Uus väljenditega nagu "Siinne eestlaskond võttis eksiilvalitsust nagu liivakastimängu (lk.187), "Õieti oli see pagulasvalitsusegrupp välismaal kaunis väike ja nende mõju enam-vähem null."(lk. 188).
Kui rääkida "operetlikust" tegevusest, siis võiks sellisena iseloomustada omaaegse eksiilvalitsuse süjaministri Avdy Andressoni tegevust Kaitseliidu loomisel, enese koloneliks ülendamisel, aukraadide jagamisel jne.
"
Eestlased Kanadas
TRENDING
