Mõned nädalad tagasi ilmus Eesti Elus (EE# 38, 25.9.2020) ülevaade omapärasest luuleraamatust, mille oli avaldanud Marylandis elunev loominguline ja mitmekülgne eestlanna Kaja Parming-Weeks.
Olles haritud laulja, on ta esinenud solistina ja ansamblites. Tegelenud süva-psühholoogiaga ja suhelnud tuntud kirjanikega, on Kaja peamiselt pühendunud puuetega väikelaste õpetamisele. Samas on temas arenenud meisterlik inglise keele oskus, mis avaldub tema luuleridades. Luulekogu nimeks on autor valinud ,,Mouth Quill“, millel on otsene ühendus eesti rahvalauluga.
Esitasime temale rea küsimusi, püüdes avastada mõndagi luuletajas peituvat omadust.
Seda on aga juba iseloomustanud üks hiljutine suurepärane kodumaise ilmega avaldus: ,,Kaja luule läheb sügavale alateadvusse ja Eesti maapõue, rahva hällilauludesse, regilaulu, mere sügavikku ja puude latvadesse ja hakkab sünnitama midagi uut ja ainulaadset.“
(Imbi Paju, kirjanik)
Mõeldes Sinu mitmetahulisele tegevusele küsiksin, mis tõmbas Sind end väljendama luulevormis?
See väljendus on olnud loomulik, kuna olen muusik, aga armastan sõnu ja keelt võrdselt lauluga. Paljud loomingulised kaaslased ja õpetajad on kommenteerinud, et minu proosa on ka tihti luuleline (poetic prose). Elemendid nagu rütmilisus, fraseerimine, kõla ja tempo leiduvad nii muusikas kui kirjakeeles, eriti märgatavalt luulevormis. Loovmäng nende vahel on väga huvipakkuv mulle. Muidugi luules leiduvad kohesed ja sügavad tähendused sõnade kaudu, mida muusika edastab abstraktselt.