Paljudel suurlinna lastel on üks eriline pühadekomme: käia vanematega imetlemas suurte kaubamajade lummavaid jõuluvaateaknaid, kus on liikuvad nukud ja sünnivad igasugused imed. Mäletan eredalt oma lapsepõlve Toronto südalinna Eatoni ja Simpsoni kaubamajade liikuvate tegelastega jõuluakende imetlemist.
Samasugune jätkuv traditsioon on Macy’s kaubamajal New Yorgis ja Tallinna lastele kättesaadavamas Stockholmis, kus vana ja väärikas Nordiska Kompaniet’i ehk NK kaubamaja ehitab igal aastal sisuliselt lasteteatri. Antud aken tundus olevat publiku lemmik: jõuluvana kui kaheksajalg. Sest kuidas ta muidu korraga nii palju teha suudab? Kinkevabriku lintidel jõuluvana ees ja taga sõidavad mänguajad; kaovad ühes lindi otsas ja üha uued tärkavad teises. Seinal on värkstoa tööriistad.
Järgmises aknas väntas jõuluvana jalgrattal, tootes nõnda elektrit jõulutulede ja mängurongi tarvis. Vaateakende nautimise järgselt on kirjutamata reegel, et tuleks kakaod juua. Meie sõime tol päeval Rootsi advendiaja safranisaiu, täpsemini Lussekatt’isid, sest oli Luciapäev. Lääne-Eesti rannaaladel tähistatuna sai püha pikapeale eestindatud nimevormi Luutsi(na)päev.
