Osa tänaseid Eesti riigi nimel rääkijaid ja kirjutajaid, kes on väga järjekindlalt kasutanud lauseid „mitte kunagi enam üksi“ ja „hääletu alistumine“ tõenäoselt ei tea, mida okupatsioonieelne Eesti riigivõim oli teinud või tegemata jätnud.
Enne septembrit 1939 olid ilmselt nii Hitleri juhitud Saksamaa kui ka Stalini korraldusi täitev NSV Liit kavandanud oma võimu Euroopas märgatavalt suurendada. Esimesel septembril 1939 algatas Saksamaa Poola ründamisega Teise maailmasõja. Poolale tuli appi 03.09.1939 Inglismaa ning Saksamaad asus 17.09.1939 abistama NSV Liit. Poola vallutamise ajal oli NSV Liit esitanud ootamatult 24. septembril 1939 nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumile. Selle nõude täitmisest keeldumine oleks tollases olukorras mõjutanud NSV Liitu oma väed Eestisse tooma ka siis, kui Eesti oleks hakanud sõdima riigiga, kes oli valmistunud terve Euroopa vallutama. Sõjalist abi poleks olnud võimalik saada Saksamaalt, sest see oli siis oma ülivõimsa sõjaväega hakanud 23.08.1939 NSV Liidu liitlaseks; Inglismaa oli juba Saksamaale sõja kuulutanud ning oli seega asunud NSV Liidu võitluskaaslaseks Suur-Saksamaa loomist takistavas sõjas.
Ja nii ei olnudki Eestil võimalik saada oma õiguste kaitsmiseks sõjalist abi teistelt Euroopa riikidelt. Olukorda arutas valitsus ja riigikaitsekomisjon ning pidas NSV Liidu vägede baaside loomist Eestile vähem hävitavaks kui NSV Liiduga sõdima hakkamist. Kelle algatusel hakati Teises maailmasõjas Eesti erapooletuks jäämist 1992. aastast alates avalikult pidama okupatsioonieelse valitsuse reeturliks teoks, mis ilmnes „hääletus alistumises“, oma iseseisvust „ainult üksi“ kaitsta tahtmises või selles, et aastal 1992–1996 ei tahetud riigielu ainult eesti keeles korraldada. Osa Eesti iseseisvuse taastajaid ei suutnud tajuda, et okupeeritud ja ligemale pooleks sajandiks annekteeritud riiki oli võimalik ennistada
de jure staatusest
de facto olukorda. Ja nii ongi nad või nende järglased kolmekümne aasta vältel arvanud, et kui Eesti muuta multikultuursejs riigiks, siis on kergem saada tähelepanu väärivaks osalejaks ülemaailmastuvas ühiskonnas.
Ent süvenenult analüüsides olukordi, mida nii riigid kui rahvused olid Teise maailmasõja lõppedes pidanud tegema sõjaeelselt olnu ennistamiseks, tuleb järeldada, et okpatsioonieelsel ajal Eestis rakendatud rahvusliku
iseteadvuse, omapära ja vaarvanemailt päritud tõekspidamiste ja visaduse esmatähtsaks pidamine oli võimaldanud eestlastel luua pelgalt 20 aastaga heal elujärjel olev, kultuurselt jõudsasti arenev ning teiste Euroopa riikide poolt igati lugupeetud demokraatlik vabariik.
Sügisel 1944 pagulusse siirdunute enamus ei lahkunud maise varaga, kaasa saadi võtta ainult teadmisi ja kogemused okupatsioonieelsest ajast – ja sellest piisas, et võõrsil saada omal jõul hästi hakkama. Kindla tahtega jäi enamus võõrsile jõudnuist eestlasteks ja oma järeltulijate eestimeelseteks ja eestikeelseteks kasvatajateks. Ülimalt naiivsed on need, kes väidavad, et Eesti riigi loojate eesotsas olijad tahtsid 20 aastat pärast riigina olemist „noh, teate isegi miks“ lasta NSV Liidul vastupanuta muuta Eesti punaarmee baasiks.
