Linnavalitsuse tervisenõukogu meditsiiniametnik dr. David McKeown tõdeb, et järjest kerkiv toiduainete hind valmistab paljudele väiksema sissetulekuga perekondadele peavalu ja probleeme, kuidas ots otsaga kokku tulla. Tahes-tahtmata peavad need leibkonnad ostma siis odavamaid ja madalama kvaliteediga toiduaineid. Loogilise jätkuna toob vilets toitumine kaasa terviseprobleeme esmajoones lastele ja noortele ning immuunpuudulikkust.
Olukorra lahendamiseks tegi dr. McKeown linnavalitsusele konkreetseid ettepanekuid, soovitades lastele ja noortele mõeldud toiduprogrammide rahastamist tõsta kokku enam kui miljoni dollari võrra. Tema sõnul aitaks see kaudselt kaasa ka ühiskonna turvalisuse paranemisele ja noorte moraali tõstmisele.
Lähitulevik peab näitama, kas ja kuidas linnavalitsus dr. McKeown'i ettepanekutele reageerib.
Nagu teame, on toit küll oluline, aga ega me üksnes leivast ka ela. Ehkki kõnealuses pressiteates kontsentreerutakse vaid toiduainete maksumusele ja selles pole sõnagi öeldud bensiinihinna, kinnisvaramaksude (või üüri) ega ka elektri-, vee- ja gaasihindade tõusu kohta, tuleb perekondadel kõik needki arved tasuda, pluss kulutused telefonile, televisioonile jne. Kui siia juurde arvata veel lastega perede väljaminekud õppetarvetele ning absurdselt kõrgete hindadega rõivastele ja jalatsitele, tuleb vaid imestada, kuidas üldse suudetakse toime tulla ja end majandada. Aga kes vanematest ei tahaks oma võsukestele pakkuda ka võimalust tegelda mõne lemmikhobi või spordialaga!? Reisida tuleks ju puhkuse ja laste silmaringi avardamise eesmärgil ka ja meelelahutusüritustel osaleda ... Kõrgepalgalised finantstegelased aga imestatavad, et krediitkaartide arved on tõusnud rekordkõrgusele ja säästude arvel pole inimestel enam raha. Neile võiks soovitada (vähemalt katseliseltki) mõned kuud elada miinimumpalgaga.
Tõesti, igapäevaste, minimaalsete kulude katmiseks läheb kanadalastel hädasti tarvis võlukunstniku osavust ja erakordset nutikust.