Möödunud nädala lõpul ja selle alguses oli mitme tõsise sündmuse aastapäev. Ja Eesti ratturite röövist sai kuu täis.
Eelmisel nädalal jõudis internetti video, kus mehed paluvad kurjategijate nõudmiste täitmist kolme araabia riigi ja Prantsusmaa võimudelt. Millised on kurjategijate nõudmised, ei ole teada. Nii et kõikvõimalikud spekulatsioonid on endiselt õhus. Arvatakse sedagi, et video ei ole väga värske ja on tehtud tõenäoliselt paar päeva peale röövi. Midagi on kindlasti ka konkreetsemaks läinud, aga arusaadavalt ei taheta sellest meediat teavitada. Mingite andmete järgi üritas läbirääkijate meeskond 10. aprillil pantvangistajatega kokkuleppele jõuda, kuid plaan ebaõnnestus ning viis tulevahetuseni, milles hukkus üks julgeolekujõudude ametnik.
Tänane (kolmapäevane) „Päevaleht“ vahendab, et seoses eestlaste röövimisega on nüüd saanud süüdistuse 16 isikut. Eesti välisministeerium väljastab praktiliselt iga päev pressiteate või paar, kus kinnitatakse, et probleemi lahendamisega tegeletakse väga intensiivselt.
26. aprillil möödus 25 aastat Tshernobõli tuumakatastroofist. Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti mehed - ja neid polnud üldse vähe –saadeti ka õnnetuse tagajärgi likvideerima. Mäletan ka ise seda aastatetagust päeva. Oli eriti soe kevadilm, tulbid-nartsissid õitsesid ja olin õues päevitusriietes. Sügisel sündis mu poeg, kelle peas on väike nahakasvaja laik. „Tshernobõli märk“, ütles arst. Õnneks on siiani kõik rahulik olnud, aga kontrollis tuleb käia. Paljudel ei läinud aga sugugi nii hästi ning nendel meestel, kes tänaseks veel elus, on paljudel väga tõsised terviseprobleemid. Tänapäeval antakse Tšernobõli katastroofile karme hinnanguid. See heitis inimkonnale tumeda varju – mille sarnast polnud nähtud alates Hiroshima ja Nagasaki tuumapommist 1945. aastal. Tänu Jaapanile räägiti tuumajaamade turvalisusest tänavu kindlasti rohkem kui muidu. Aga erinevalt Jaapani Fukushima tuumakriisist ei olnud Tshernobõli peamiseks õppetunniks tuumajaamade turvalisus. Selleks oli ametiisikute ülbus, ükskõiksus kannatuste suhtes ning seda ükskõiksust jätkub siiani.
Aprilli lõpp toob vägisi meelde ka meie oma katastroofiöö, kus hukkus inimene. Mõtlen siinkohal nn pronksiööd, mis järgnes venelaste seas ülipopulaarse mälestusmärgi teisaldamisele Tõnismäelt Siselinna kalmistule. Kuigi täna elab Aljosha Siselinna kalmistul oma vaikset elu, üritavad teist keelt kõnelevad elanikud ikka teemat värskena hoida. Mõni lausejupp siit, teine sealt ning saime sel aastal teada, et venekeelse elanikkonna rahumeelse protestimiitingu ajas laiali jõhker Eesti politsei. Natuke vara vist hakatakse selletaolise propagandaga pihta, sest kõigil on veel ülihästi meeles mässavad ja märatsevad noored, katkised poe- ja kontoriaknad ning kummuli autod Tallinnas.
Nädalalõpp möödub paljudel kindlasti maituld tehes. Aga seoses volbriööga on kirgi tekitanud Eesti alkoholipoliitika. Nimelt ei saa Eestis poest kraadidega jooke kätte õhtul 10st kuni hommikul 10ni. Juba aastaid on maipühadeelsel päeval alkoholi müük hoopis vara lõpetatud ja 1. mail ei saa õlut-viina üldse kuskilt kätte. Sel aastal aga tahab Harju maavalitsus korda muuta ja alkoholiostmisele rohelise tee anda. Muidugi teeb see murelikuks. Ega siis targad inimesed end hulluks joo, küll aga need, keda me kõik natuke kartma peame. Küll ei tahaks selliseid halbu uudiseid, nagu tänagi lehest lugeda oli. Mitu päeva tagasi kaduma läinud taksojuht leiti tapetult.
