11. novembril tähistatakse Kanadas sõdades langenute mälestuspäeva. Traditsioon on saanud oma alguse I maailmasõja lõpuhetkest — 11. novembrist 1918, kui Antandi ja Saksamaa esindajad kirjutasid alla Compiègnei vaherahule, mis lõpetas üle nelja aasta kestnud verevalamise.

See on emotsionaalne päev, mil ikka ja jälle korratakse kanada arsti ja õpetaja, major John McCrae surematut poeemi „In Flanders Fields“, kus on juttu langenute viimast puhkepaika tähistavate ristide vahel lendlevatest mooniõitest. Luuletus on sõjaohvrite meenutamise mõjuv sümbol tänagi. Major McCrae oli tunnistajaks 1915.a. kevadel 6036 kanadalase hukkumisele Belgias Ypres' all toimunud ühesainsas lahingus! I maailmasõjas hukkus 60.661 ja II-s 42.000 kanada võitlejat. Tänavustel tseremooniatel meenutati ka sel aastal Afganistanis sõbraliku tule läbi surma saanud 6 kanada sõjaväelast.

Lühikese vaikusehetkega väljendatakse Vahtralehemaal 11. novembril erilist austust ja tänu neile, kes kunagi sõjast tagasi ei tulnud, aga ka neile, kes tagasi tulid ja praegu veel elavate maal ringi liiguvad. Ilus traditsioon, mis on kahjuks kaotamas kõlapinda. Sel aastal vähendas Ontarios mõneti pühalikkust kohalike valimiste järgne „pohmelus“, kuid ka mälestustseremooniatel osalejate arv väheneb sedamööda, kuidas spordiareenid täituvad järjest arvukama publikuga. Hokimängu jälgimine pakub ju palju suuremat lõõgastust ja erutust kui tõsisel tseremoonial viibimine. Järeltulijatele tunduvad vanurite mälestused ehk igavatena, aga kui paljud noortest on võimelised nende kangelastegusid kordama ja nende jälgedes astuma? Uus põlvkond on hoopis teisest materjalist ja enesekesksem. Või kuidas suhtuda uudisesse, et mõned tunnid enne piduliku mälestustseremoonia algust oli keegi Ottawa rahvuslikule memoriaalile jätnud loosungi „No War But Class War". Klassisõda kelle vastu? Hea, et see tobe marksistlik hüüdlause suudeti enne kogunemise algust eemaldada. Paradoksaalsel kombel tõendab see, kuivõrd vabad ja õnnelikud kanadalased on, sest mõnes rangema rezhiimiga riigis käinuks nende vandaalide käsi väga halvasti. Me võtame oma vabadust garanteeritult ja mõned kuritarvitavad seda.

I maailmasõja veterane on Kanadas elavate seas kõigest alla 10... Nad väärivad kõigi tähelepanu ja austust. Heitkem korraks pilk kangelaste silmadesse ja hinge. Nad tõid vabaduse altarile oma jõu, nooruse, tervise ja tihti ka elu — kõik, mis neil oli. Nemad, kes nägid oma sõpru hukkumas, uppumas jääkülmas vees või sandistumas füüsiliselt või psüühiliselt. Millele mõtlesid nad oma sõjakaaslasi mattes, nende hauakääpa kõrval seistes? Traagilised stseenid elavad veteranide mälestustes edasi...

Eestlastena on meilgi sobiv hetk meenutada oma hukkunud kangelasi — neid, kes tõid oma elu ohvriks Vabadussõjas või II maailmasõjas Eesti eest. Aga meie jaoks on 11. novembril 1918 veel teinegi eriline tähtsus. Nimelt pandi sel päeval alus Eesti Vabariigi riigiasutustele. Tänavu kannab see aastapäev juubelihõngulist, 85. numbrit.

Päev hiljem tähistati Eesti Politsei 85. aastapäeva mitmete üritustega. Asetati pärgi politseinike haudadele, toimusid aastapäevaaktused. Paljud ausatest Eesti Vabariigi politseinikest hukkusid Venemaa laagrites oma ameti tõttu. Mu lapsed pole iialgi kohanud oma teist vanaisa, kes oli üks nendest.

Kuidas kõiki neid sündmusi seostada? Väga lihtsalt: see on kõigi kangelaste meenutamise päev. Kanada peaminister Jean Chrétien ütles tänavuses mälestuspäeva sõnumis, et kanadalased võlgnevad oma identiteedi nendele vapratele meestele ja naistele, kes kuulusid küll teise aega ja ruumi, kuid kes oma julguse ja ohvritega tõid meile ülima kingituse — vabaduse.

See iseloomustab ka Eesti sõjamehi ja meie riigile alusepanijaid. Nendel meestel oli visiooni, nad teadsid, et riik ei saa eksisteerida ilma vajalike asutuste ja ametiisikuteta. Eestlastena võlgneme meie oma identiteedi ja vabaduse neile. Kui palju me neile mõtleme; nende kangelaslikkust meenutame? Võibolla vaid siis, kui interneti avarustel tuulates satume mõnele huvitavale isikule või vajalikule faktile nende elukäigust.

22 aastat kestnud esimeses Eesti Vabariigis ametis olnud 116 ministrist hukkus ligi 70. Need mehed ei langenud sõjaväljal, vaid nad mõrvati jõhkralt elu parimates eas aastatel 1941—42 nõukogude terroriasutustes. Paljude täpne surmaaeg jääbki meile teadmata. „Nemad pidid elu jätma sellepärast, et nad olid teeninud oma riiki,“ ütles peaminister Juhan Parts Toompeal nende mälestustahvli juurde lilli asetades.

Ei Eesti ega Kanada pole oma langenud kangelasi unustanud. Ajalugu seob meidki täna nendega.

Märkmed: