Lydia Koidula on teinud eesti rahvale kaks suurt kingitust. Need ei ole mitte tema näidendid nagu „Säärane mulk“ ja mitmed teised, mida küll mängitakse, kuid nad on siiski üldiselt unustusse langenud, kui välja arvata ehk elukutselised teatrikriitikud ja kirjandusloolased. Sama saatus on tabanud tema luulekogusid nagu „Vainulilled“ ja „Emajõe ööbik“.

Koidula abiellus läti arsti Michelsoniga, kes sai omale töökoha Kroonlinnas, küllaltki kaugel Eestist. Sealsest koduigatsuse pingest sündis luuletus „Mu isamaa on minu arm“, millele Gustav Ernesaks lõi viisi. Me ju kõik teame, millise tähtsusega oli see laul eesti rahvale rasketel aegadel Nõukogude Liidu okupatsiooni all. See oli nagu päästerõngas meie rahvuslikule iseteadvusele. Selles avaldati trotsi valitseva ülekohtu vastu ja kinnitati oma isamaa-armastust. Selles tekstis ei ole peeneid intellektuaalseid finesse, vaid on lihtne, südamest südamesse liikuv sõnum, mis haaras kõiki, kes seda kas laulupidudel või mujal laulsid ja kuulasid. Sellest sai Eesti ebaametlik hümn.

Luuletus „Ema süda“ on üheks eestluse raudvaraks. Kas oli see Miina Härma või keegi muu, kes sellele luuletusele viisi lõi, ei ole nii tähtis. Tähtis on siiras sõnum emale, täis austust ja armastust, mis sellest luuletusest hoovab. Seda laulavad eestlased emadepäeval, kus nad ka iganes ei viibi, olgu Eestis või laias maailmas. Seda lauldakse tihti pisarsilmil, sest selles sõnumis on nii palju soojust, mida tänapäeva tihti külmas, kalkuleerivas ja ebasiiras ühiskonnas on vähe leida.

Kas pole imelik, et too habras naisterahvas, kes vaid 43-aastasena 119 aastat tagasi suri, lõi kodumaast kaugel viibides luuletused, mida ajahammas pole suutnud pureda, mis otse vastupidi on sööbinud meie rahva põhiolemusse? Milline jõud nendes püsib! Me võlgneme Sulle suure ja pühaliku tänu!

Märkmed: