Flensburgi külastamiseks on tegelikult mitmeid põhjusi. Saksa mõiste järgi väikelinn, kus elab ju „ainult“ 85.000 inimest, ei paista silma mitte ainult oma ajalooliste ja arhitektuuriliste pärlitega, vaid ka kauni loodusega, mh. 34 km pikkuse sügava ja kitsa Förde lahega, mis on nagu loodud veespordi harrastamiseks.
Austria sopran Natascha Gabriel koos Saksa-Eesti Foorumi Flensburgi grupi esinaise Irje Albertiga jôululaadal. Foto: A. Siebert
Punkt, kus maa ja meri kohtuvad, on ideaalne koht elamiseks, ja nii asutatigi Idamere rannikule Flensburgi asula, mis sai hertsog Waldemar IV-lt 1284.a. linnaõigused. 1460.a. valiti Taani kuningas Christian I Schleswigi hertsogiks ja selle otsusega pitseeriti Schleswig-Holsteini saatus järgnevateks sajanditeks, nagu taani keeles öeldakse: „Dat se blieven tosamende up ewich ungedeelt.“ Nimelt arenes linn Taani krooni all tähtsaks kaubanduskeskuseks, mis omakorda tõi elanikele kaasa majandusliku heaolu. Ajalugu on kahjuks liigagi tihti tõestanud, et vaesumine algab sõdadest; nii algas ka rikka Flensburgi allakäik 30-aastasest sõjast, millele järgnes aastatel 1712–21 Põhjasõda. Vaevaline ülesehitustöö algas taas kaubavahetusest naaberriigi Norraga — Flensburgist teele saadetud kaubalaevad viisid fjordide maale põllumajandustooteid ja võtsid sealt peale kala ja muud kraami, toimetades seda edasi mitmetesse sadamatesse, nii St. Petersburgi kui ka Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Taani kuninga Christian VII privileegidega varustatud laevad purjetasid 18. sajandil isegi Lääne-Indiasse, tuuest sealt Flensburgi ümbertöötlemiseks kaasa roosuhkrut, tubakat ja rummi. Seda head tammevaatides „küpsenud“ jooki, mida on valmistatud aastasadu rangelt salastatud perekonnaretseptide kohaselt, võib ikka veel osta vanimalt rummitootjalt A.H. Johannsenilt. Kohalik kange keelekaste on siin sama kuulus kui liköör „Vana Tallinn“ Eestis. Uuest õitsengust ei saanud aga Flensburg jällegi kuigi kaua tunda rõõmu, sest 19. sajandil tegi Taani kuningakoda Prantsuse keisrit Napoleoni toetades saatusliku vea. Koostöölepingute tulemusena kaotas kuningriik mitte ainult oma Norra, vaid pea kogu Flensburgi kaubalaevastiku. 1864. a. alanud Saksa-Taani sõja tulemusena liideti Schleswig-Holstein, sh. Flensburg, Preisi Kuningriigi üheks provintsiks. Peale I maailmasõda määrati 1920.a. kindlaks piir, mis kehtib tänaseni ja nii on Idamere kaunitar olnud 84 aastat Saksa-Taani piiripunktiks.
II maailmasõja ajal ei saanud Flensburg pommitustes palju kannatada, küll aga sai ta lahingute lõppedes tunda idast saabunud põgenike viletsust ning oli isegi ühe päeva Saksa Reichi pealinnaks. Nimelt kuulutas suuradmiral Dönitz Mürwiki Merekoolist 7. mail 1945 välja kapitulatsiooni.
Tänapäeval on Flensburg avatud linn, kus elavad sõbralikult koos sakslased ja taanlased. See looduslikult ilus koht on koduks aga ka mitmetele eestlastele ja estofiilidele. Jõulude ooteajal kutsus Saksa-Eesti Foorumi (SEF) Flensburgi grupi esinaine Irje Albert kõik need inimesed kokku veetma Deutsche Haus’is (Saksa Majas) Eestist kohalereisinud kahe jõuluvana saatel jõulupidu. Lõuna-Saksamaalt kümme tundi rongiga kohaleloksunud külalised kuulsid juba jaamahoone ees eesti keelt — tõepoolest, need eesti kampsunites naised ei olnud küll tulemas SEF-i jõulupeole, kuid olid ikkagi Eesti asja ajamas — Otepää käsitöödaamid sättisid ennast nimelt kohalikule jõululaadale müüma eesti tooteid. Peosaalis ootasid aga jõuluvanasid pea 50 külalist, nende seas Eesti TV 3 ajakirjanik Allan Muuk koos abikaasa ja pojaga ning kohalikud ärisuurused Eddy Rening (www.lueck-reisen.de) ja Georg Sörensen, kellel õnnestus üle elada traagiline „Estonia“ katastroof.
Irje Albert kirjeldas oma peokõnes foorumi kohaliku esinduse ettevõtmisi ja tänas abilisi, tuues eriliselt esile Pille Hämarsalu, sest ilma abilisteta ei oleks muidugi võimalik organiseerida ühtki üritust.
Peo algatuseks esitas Viinis sündinud SEF-i liige sopran Natascha Gabriel mitmete maade jõululaule; „Oh kuusepuu“ laulis ta kuulajate rõõmuks puhtas eesti keeles, mistõttu vaimukad eestlased noore austerlanna kohe armastusega „kuusepuuks“ ristisid. Peale kehakinnitust saabusid peosaali koguni kaks eesti jõuluvana — üks hea, väikese vitsaga, ja teine paha, suure vitsaga, tekitades külalistes suur elavust. Kõik püüdsid muidugi mälust välja kaevata kasvõi mingit jõulusalmi, sest jõuluvanad nõudsid seekord Saksamaa pinnal taani kommete kohaselt lisaks vürfli heitmisele (numbrid üks ja kuus olid kingituste saamise õnnenumbrid) salmi, laulu või tantsu esitamist. Selgus, et seltskonnas polnud ühtegi „paha last“, kõik oskasid perfektselt jõuluvanade suuri nõudmisi rahuldada. Esitati toredaid laule, ilusaid salme, naljakaid anekdoote või tantsiti tangot. Jõulupidu kestis varahommikuni ja jätkus järgmise päeva pealelõunal Eddy Reningi ilusas kodus mõttevahetuse ja traditsioonilise taani jõuluakvaviidi maitsmisega. Kaugelt saabunud külalised jõudsid veel enne rongile minekut minna Taani poolele imetlema naaberriigi designe-mööblit ja imeilusat mereloodust.
Häid jõulupühi teile kõigile ja kui tulete Põhja-Saksamaale, siis ärge unustage külastamast Flensburgi!
