Seda valget rada mööda on viimasel kahel heal suusatalvel mööda kihutanud kümneid tuhandeid inimesi. Kui paljud neist teavad midagi sellest viirastusena näiva lossikese loost? Tähelepanelikumad (või aeglasemad) sportlased on ilmselt märganud, et samas kohas, suusarajast paremat kätt, on tilluke vana kalmistu.
Mina avastasin tolle kalmistu suure üllatusena möödunud aastal, kui olin järsku suuskadel selle keskel! Väheläbitud rada algas parklast peasuusaraja suunas – keegi oli selle sisse sõitnud otse läbi surnuaia. Loomulikult tundus see äärmiselt kohatu, aga nagu öeldud, olin ma juba hauakivide vahel, kui märkasin. Samas oli rõõm avastatud paiga üle suur. Kõik kalmukivid, mis silma jäid, olid „eestiaegsed“ või pisut vanemad, kõik väga soliidsed ja omanäolised, piirdeaedadega ümbritsetud. Aga enne lossikesest...
Lugu algab Tallinna kaupmeeste Kochide perekonnale kuulunud suvemõisast, mille varemetest nimetatud suusarada mööda kulgeb ja mille järgi kogu piirkond on nime saanud – KOSE. Suvemõisa hooned rajati 1790. a. Pirita jõekääru kaunisse orgu ja jäid enam kui sajandiks sama suguvõsa kätte. Ajapikku sai kaunis paik Kochidele armsaks ja neil tekkis soov asutada suvemõisa lähedale perekonna matmispaik. Kochidel oli juba 18. saj saadik hauakabel Kopli kalmistul (Nõukogude ajal jõhkralt „likvideeritud“), kuid nüüd otsustati hakata surnuid Kosele matma. „Algul kaaluti ka võimalust rajada surnuaed mõisa juurde jõesaarele, kuid otsustati siiski kabeli praeguse asukoha kasuks, sest seal oli maapind kuivem ja sellest paigast avanesid romantilised vaated jõeorule ja Pirita kloostri varemetele. Teispool jõge pealegi juba asus Viimsi mõisnike Buxhoevdenite perekonna 1860. aastatel rajatud matusekabel. Eraldiseisvate perekonnakalmistute rajamine oli 19. sajandil baltisaksa perekondades tavaline, kuid tänini säilinud on neid üsna vähe,“ kirjutab Kultuurimälestiste riiklik register.
Kuusnurkse põhiplaaniga neoromaani stiilis matusekabel on ehitatud 1870. a kollakast tellisest kõrgel maakivist soklil. Hoonet ilmestavad mitmesugused dekoratiivelemendid: erikujulised aknaavad, katusetornikesed, vahekarniisid jm. Kahel pool ust on hoone pühapaiga funktsioonile viitavad ristid. Kabelis olid omal ajal August Weizenbergi ja Juhan Raudsepa marmorskulptuurid, osa neist hävinud või kaduma läinud, osa kujudest on säilitatud Eesti Kunstimuuseumis.
„Kochide pere oli II maailmasõja eelõhtul Eestist lahkudes tõsiselt mures Kose suvemõisa ja eriti matusekabeli saatuse pärast ning nad saavutasid selle, et Kochide kabel oli esimene ehitis, mis ENSV-s muinsuskaitse alla võeti! See ei suutnud aga pühapaika lõplikult kaitsta rüüstamise ja õnnetuste eest ning 1990. a. alguseks oli matusekabelist järel ainult vare.“ Kabel taastati arhitekt T. Linna projekti järgi 1999-2003. Hoone renoveerimist toetasid Tallinna Linnavalitsuse erinevad ametid, Pirita linnaosa, Pirita velodroom ja Kochide perekonna järeltulijad. Niisiis vastus: kabel asub praegusel Pirita spordi- ja puhkealal, millest kulgevad läbi Pirita valgustatud terviserajad. Kuid selle juures ei ole kahjuks rahva harimiseks mitte mingisugust tutvustavat kirja ega tahvlit.
Pirita kalmistuPisike (0,8 ha) Kochide hauakabelist teisele poole terviserada jääv surnuaed on männimetsa keskele peitunud ja Tallinnas erandlik. Kalmistut nimetatakse ka Pirita uueks kalmistuks, kuna päris vana kalmistu asub kloostrikiriku ees. Kochide hauakabeli ehitamise järgselt eraldas Prosalliku talu peremees kartulimaad kalmistu rajamiseks. Nii ei pidanud enam Iru elanikud, kes olid Jaani koguduse liikmed, matma oma lähedasi kaugel linnas asuvatele koguduse kalmistutele. Esimene matus toimus seal 1884. a detsembris, selgub kalmistute registrist Haudi. (
www.kalmistud.ee)
Kalmistut korrastati 1930. aastail, kuid kõikide plaanide teostamiseni (mis hõlmanuksid ka kabeli ehitamist, kalmistu laiendamist jne) ei jõutud. Kalmistule on maetud rahvaluulekoguja Madis Odenberg, Tallinna Tehnikumi direktor Enn Nurmiste, Nehatu algkooli juhataja Friedrich Einberg jt. omal ajal tuntud inimesi. Surnuaeda ümbritseb madal, osalt mördita laotud paekivimüür ja seda ilmestavad mitmed raudaedadega ümbritsetud perekonnaplatsid ning vanad marmor- ja graniithauasambad. Huvitavad on mitmed rootsi rahvusest inimeste hauasambad (sh pikka aega esimeseks maetuks peetud Mart Pernkvist).
Nõukogude ajal ehitati kalmistu kõrvale Pirita velotrekk ning mitu aastakümmet räägiti kalmistu likvideerimisest, kuid õnneks selleni iial ei jõutud. Küll aga hävines tulekahjus Pirita kalmistu arhiiv. Ametlikult suleti rahula matmiseks 1977. a. Tänaseks on Pirita kalmistu muinsuskaitse poolt kaitstud ajaloomälestis. Lubatud on olemasolevaid hauatähiseid ja -piirdeid restaureerida, kuid keelatud on ilma kooskõlastuseta püstitada uusi. Kalmistule uusi matusekohti ei eraldata, matta saavad ainult pereplatside omanikud.
9. aprillil avastasin väikese Pirita kalmistu müüri ja Pirita Spordikeskuse/Velodroomi peahoone vahel veel ühe erilise mälestise. Küllap sellepärast nägingi, et ei rutanud, suusad käes, lõdisedes auto poole nagu tavaliselt. Võib-olla oli too mälestuskivi varem ka lihtsalt lumehange varjus. Punakal graniitkivil paistis juba kaugelt skaudiliilia. Kirja oli veidi raskem lugeda: „
1926 toimus Pirital I Eesti skautide suurlaager“.
Ökoskautide võrgulehelt said teada, et „Laagriplatsi asukoht pole siiani kindlalt välja selgitatud, sest tollal oli piirkonnas ainult mets, kui mälestuste järgi toimus laager Pirita Kloostrimetsa ringraja ja jõe vasaku kalda vahelisel ala“. Esimesest suurlaagrist võttis osa üle 400 noore.“
