17. augustil 2010 lahkus igavikku eesti naine ja põlisviljandlane, kes viis endaga kaasa palju erakordseid mälestusi.
Moja Konno sündis 18. augustil 1924. aastal Viljandis vandeadvokaat Evald Konno ja tema naise Helmi ainsa lapsena. Tema lapsepõlv möödus kaunis Viljandis. Moja õppis Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis kuni aastani 1941. Juuniküüditamine katkestas tema õpingud, Moja küüditati koos emaga Siberisse.
Viljandi noormees Manivald Järvekülg astus 1941. aastal sakslaste saabudes Idapataljoni, tema soov oli armastatud tütarlapse küüditamise eest kätte maksta.
Vandeadvokaat Evald Konno mõrvati 1942. aastal Sverdlovski oblastis ja sellest saabus sõnum lese ja tütreni alles kaks aastat hiljem. Ema ja tütar pidasid Siberis vastu. Kõige raskematel hetkedel, kui nälg ja masendus võtsid viimase hingejõu, küsis ema tütrelt: „Kas sa Manivaldi tahad veel näha?“
1946. aastal õnnestus Mojal koos emaga Siberist põgeneda. Viljandis võeti ta taas kooli vastu. Tema endised klassiõed olid juba 1943. aastal lõpetanud, Moja oli oma uues klassis teistest vanem. Elades onu juures Uueveskil, lõpetas ta Viljandis gümnaasiumi ja jõudis seejärel Tartu Ülikoolis poolteist aastat arstiteadust õppida – siis saadeti ema ja tütar taas Siberisse.
Esimese kirja Manivaldilt Siberi vangilaagrist sai Moja Viljandis koolis käies. Uuesti nägid noored teineteist alles 1953. aastal. Moja oli veel komandatuuri all ja sõitis üksi rongiga 500 kilomeetrit läbi Siberi, mis oli vangilaagreid täis, et saada kaheks tunniks Manivaldiga kokku.
1956. aastal vabanes Moja komandatuurist ja temast sai täiskasvanute keskkooli saksa keele õpetaja. Manivald vabanes vangistusest ja oleks võinud koju Viljandisse ema juurde sõita, kuid sõitis selle asemel Moja juurde ja nad abiellusid. Õiget pulma Siberis polnud. Oli ainult abielu registreerimine. Kahe aasta pärast sündis neil poeg Jaak.
Tohtides 1960. aastal lõpuks Siberist lahkuda, kolis perekond Konno-Järvekülg Narva, sest kodulinnas Viljandis ei leidunud nende jaoks elu-ega töökohta. Ka Narvas elasid nad omamoodi isolatsioonis. Moja oli saksa keele õpetaja, Manivald töötas elektrijaamas, aga suhelda polnud kellegagi.
Kuigi soov Narvast ära saada oli ammune, ei jõudnud Manivald Järvekülg seda aega ära oodata, ta suri 1984. aasta vana-aasta õhtul. Maja Viljandis Kivi tänaval oli aga koos välja valitud ja sinna asus Moja lesena 1985. aastal elama emaga kahekesi.
Tagasi kodulinna jõudnud, tabas Mojat üllatus. Ta ei leidnud enam eest perekonnasõpru, linna oli vahepeal voolanud palju võõrast rahvast.
1988. aastal algas Moja jaoks uus ajajärk. Ta toetas esimesi julgeid, kes hakkasid korrastama Vabadussõjas langenute kalmistut. 1989. aastal pakkus Moja Konno oma Kivi tänava maja teisel korrusel võimalust hoida Eesti Kodanike Komiteede registreerimislehti. Sisuliselt sõltus sellest ühest julgest naisest kõikide Viljandimaal Eesti kodanikeks registreerunute turvalisus - kõikide 21 000 inimese andmed käisid enne Tallinnasse saatmist Moja Konno puhvetikapi alt läbi.
Moja Konno armastas Viljandit ja rääkis palju selle linna ajaloost. Ta juhtis ka Sakala veergudel sageli tähelepanu sellele, et tuleks kasutada õigeid eestiaegseid tänava- ja kohanimesid.
Moja oli aktiivne kodanik ja kuulus paljudesse ühingutesse. Tema süda oli aga kõige rohkem eesti sõjameestega. Igal aastal käis ta Sinimägedes – Manivaldi ja teiste lahkunud sõjameeste mälestuseks. Tänavune sõit Sinimägedesse jäi Mojale viimaseks.
Moja tuli Viljandisse tagasi kaasas urn Manivaldi tuhaga. “Ükskord maetakse maha üks väike kirst, kus me oleme mõlemad koos. Lapsena olime koos, ja oleme surres ka koos,” rääkis Moja alati.
Kaks urni saadetakse Moja soovi kohaselt ära Viljandi Jaani kirikust ja maetakse Viljandi Vanale kalmistule.
Endiste poliitvangide Viljandi ühendus
Memento Viljandi ühendus
Murtud Rukkilille Ühing
Eesti Sõjameeste Sakala Ühing
Klassiõed Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlastegümnaasiumist
