Molotov-Ribbentropi pakti õiguslikud tagajärjed
Selle pealkirja all avaldati ajakirja „Akadeemia“ oktoobri- ja novembrinumbrites Kieli ülikooli Riias sündinud emeriitprofessor Dietrich A. Loeberi põhjalik analüüs alapealkirjaga „Minevikust jäänud probleemidest ülesaamise kohustuse kohta“.
Tegemist on parandatud ja täiendatud versiooniga selleteemalisest ingliskeelsest artiklist, mis ilmus kaks aastat tagasi väljaandes „Baltic Yearbook of International Law“. Kirjutises põhjendatakse Baltimaade riikliku järjepidevuse nõuet, selle kajastusi õigusteaduses, antakse ülevaade Balti riikide nõudmistest rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikide praktikas, samuti Balti riikidele esitatud vastunõuetest ja nende endi restitutsiooni- ja kompensatsiooninõuetest.
Kõik need punktid on hästi põhjendatud ja näidetega tõestatud. Lõpuks rõhutab aga prof. Loeber, et ei ole kavandatud ega koostatud ühtki reparatsiooni ega muud mitmepoolset lepingut, mis käsitleks selle pakti tagajärgi Balti riikidele. Sellele kõige lähemal on 1995. a. 52 Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö organisatsiooni (OSCE) liikmesriigi (kaasa arvatud Balti riigid ja Venemaa) poolt vastu võetud „Euroopa stabiilsuspakt“, mille põhiidee on, et enne Euroopa Liidu liikmeks saamist peavad kandidaatriigid „saama üle minevikust jäänud probleemidest“. Kui Balti riigid enne II maailmasõda kuulutasid end neutraalseks, said neist sõja ohvrid. Autor konstateerib, et kumbki agressor-riikidest ei ole püüdnud leida lahendust, mis viiks restitutsiooni ja kompensatsioonini. Ka pole rahvusvaheline üldsus teinud tööd Balti riikide jaoks õiglase lahenduse leidmiseks. 1990. a. nõudis Balti Nõukogu asjatult, et iseseisvuse „täielik restauratsioon peab olema II maailmasõja tagajärgede likvideerimist käsitlevate rahvusvaheliste läbirääkimste objektiks“.
Seda palvet ei pandud tähele. Lepiti ainult kokku „lõplikus lahenduses“ Saksamaa osas. Kolme väikese rahva suveräänsuse rikkumine, mille panid toime kaks agressiivset võimu, ei leidnud heastamist. Vastupidi — 1995. a. stabiilsuspakt külmutab 1939. a. Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjed Balti riikide jaoks. Koorem on pandud ohvritele. See tähendab, et ÜRO põhikirjas kuulutatav „täielik võrdsus“ on asendunud täieliku ebavõrdsusega. ning et see ebavõrdsus on kandunud uude aastatuhandesse.
Prof. Loeberi kurb järeldus ühtub suures osas nende faktidega, millele olen varem tähelepanu juhtinud ajaloolase pilgust lähtuvates lühikommentaarides. Temal on palju näiteid selle kohta, kuidas ei paista kehtivat senised rahvusvahelise õiguse tavad Balti riikide kohta. Nii tõestab ta, et välismaalastest elanikele kodakondsuse andmise nõue ei saa tugineda rahvusvahelistele pretsedentidele. Näiteks Prantsusmaa sai rahvusvahelise heakskiidu, kui ta keeldus andmast Prantsuse kodakondsust sakslastest elanikele Alsace-Lorraine'is (Elsass Lotringis) — provintsis, mida 48 aasta jooksul (1871—1919) valitses Saksamaa. Prantsusmaa seisukohalt oli Saksamaa selle provintsi õigusvastaselt annekteerinud, arvestamata rahva tahet. Sama kehtib Austriasse aastail 1938—1945 asunud sakslaste kohta. Riigid, mis on tunnustanud sõjaeelse Eesti, Läti ja Leedu järjepidevust, ei peaks saama nõuda kodakondsuse andmist neile, kes asusid Balti riikidesse elama pärast 1940. aastat. Sellest hoolimata on mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ja ka Venemaa kritiseerinud eriti Eesti ja Läti kodakondsusseadusi, vaadeldes vahepeal sisserännanuid, ka okupatsiooniarmee esindajaid, rahvusvähemusena.
Seda põhjalikku analüüsi lugedes süveneb veendumus, et rahvusvahelisi reegleid rakendatakse ja tõlgendatakse vahel väga suvaliselt, eriti kui need on vastuolus suurriikide huvidega. Ei kehti eesti vanasõna: „Ülekohus ei seisa kotis“. Suurvõimud pistavad väikeriikide vastu tehtud ülekohtu pärast põgusat konstateerimist ajaloo kotti, lubades küll mäletamist, aga tegelikult nõudes unustamist, sest muidu võib selle hais ohustada stabiilsust. Kotis see hallitub ja kopitub — jääb hiljem ajaloolastele analüüsida ja tõlgendada, millel pole aga enam erilist tähtsust. Poliitiliselt pannakse ohvritele koguni pahaks ülekohtu meenutamist. See on õnnestunud ainult juutidel, kelle holokausti ei tohi unustada, kuna balti rahvaste genotsiidist eelistatakse vaikida. Selle mainimist ei peeta hea diplomaatilise tooni juurde kuuluvaks, kusjuures Moskva nõuab korduvalt, et N. Liidu inimsusevastaste kuritegude tööriistu ei tohigi karistada.
Arvamus
TRENDING
