Laupäeval, 27. aprillil täpselt kl 8 h avati Vana-Andrese kiriku uksed pikale, ärevalt ootavale „sabale“, mis vingerdas ümber nurga Jarvise tänavale ja mille viimane ots kadus uksest sisse alles poolteist tundi hiljem.
Alljärgnevalt mõned kommentaarid basaari korraldajatelt.
Maaja Matsoo: “Olin kiriku fuajees, kuhu oli paigutatud pagasi osakond, kui uksed avati ja esimesed ostjad ruttasid sisse. Taipasin kohe, et kohvrite paigutamine fuajeesse oli tark tegu! “Sissetungijad” ostjad pistsid otsemaid kohvreid ja teisi suuri kandekotte ostma ja järjekordselt neid kasutama järgmiste ostude pakkimiseks ja ära vedamiseks. Ja müügi lõpuks oligi pagasiosakond lagedaks ostetud. Jälgisin ka huviga, kui üks kohvriostja uuris kõik kohvri sisetaskud põhjalikult läbi, ilmselt lootes sealt mingisugust aaret leida, aga selle asemel leidis vaid tähtsusetuid pabereid, paari kääre ja koopiad kohvri endise omaniku dokumentidest, mida õnneks sain paugupealt tagastada kohvri AKEN'lasest endisele omanikule, kes oli parajasti ametis kiriku kontoris basaari raha lugemas.”
Rutt Veskimets: “Esto Boutique on AKEN Basaari osa, mis iga aastaga kasvab, sest müümata kaup hoitakse alles aastast aastasse. Sel aastal oli Esto tuba eesti kraami viimse nurgani täis. Muidugi ostavad eestlased ise tuttavat ja armsat käsitööd, kunsti, ehteid ja rahvariideid, aga huvitavalt on kõiksugu muu rahvas veel rohkem maias selle peale! Aasiast - Indiast kliendid valivad sületäie kaupa nahatöid ja kootud linikuid. Üks ostis isegi eestikeelseid lasteraamatuid, teine Pika Hermanni Eesti lipu varda, mille otsa ta nõudis teiselt vardalt veel Eesti lipugi! Müüsime Eesti maakaarte ja Saaremaa kaarte koos seletustega, kus nad asuvad. Üks ostja sai maateaduse ja keeletunni, kui ostis käterätiku, kus oli Kuressaare Piiskopilinnuse pilt ja teine sai kunstiõpetust, kui ostis Wiiralti “Monika” koopia ja palus kunstniku ja kunstitöö nimed töö tagaküljele kirjutada. Üks noor naine teeb suured ostud igal aastal ja ütleb, et ta kodu on nii täis eesti asju, et ta võiks olla “honorary Estonian”. Niisiis Esto Boutique ei teeni mitte ainult hea summa raha basaarile, vaid teeb ka rahvuslikku haridustööd!”
Helle Arro: “Juhtusin avamise hetkel basaari kohvikus olema, kui üks härra ruttas trepist üles, kohviku uksest sisse ja otse küpsetiste müügilaua juurde. Kuulsin pealt, kui ta seletas kohviku daamidele, kuidas ta oli varakult tõusnud, tund aega sabas seisnud ja kuidas sabas seistes suu oli vett jooksud, mõeldes „rhubarb pie’le“, mida ta oli eelmisel aastal kohvikust ostnud. Pettumus oli suur, kui öeldi: „Sorry, no rhubarb pie this year!“ „But it was the best rhubarb pie I’ve ever tasted and I’ve been looking forward to it for a whole year,“ kurtis õnnetu mees. Kaasatundvad müüjad rahustasid ja lohutasid rabarbrikoogiarmastajat ja soovitasid talle kõiksugu võrdseid meelepäraseid maiustusi ja kui mehel oli valik tehtud, ütles ta müüjatele, et tuleb jägmisel aastal tagasi raporteerima, kuidas äsja ostetud kook võrdleb varasemalt ostetud rabarbrikoogiga. „Tulen järgmisel aastal tagasi!“ on kuldsed sõnad basaari korraldajatele. Meie basaarid õnnestuvadki osaliselt seetõttu, et meil on lojaalseid ostjaid, kes tulevad korduvalt tagasi ja kes hindavad meie basaari ja meie kraami ja kohvikut parimaks Torontos.”
Tiia Remmelkoor: ”Tõepoolest, selle aasta AKEN’i küpsetajad, arvult ikka paar tosinat, ületasid endid! Müügilaud Vana-Andrese kiriku teise korruse kohvikus oli kuhjaga kaetud igasuguste pirukate (200, annetatud Eesti Maja perenaise Ülle poolt), quiche’ide, kookide, küpsiste, stritslite, plaadikookide ja muuga. Kui lauale tekkis mõni tühi koht, siis toodi kohe tagatoast maiuspalasid juurde. Suurtel vaagnatel oli mitut sorti võileibu nii juustu, munasalati, lihalõikude kui ka suitsulõhega. Lõpuks jäi järele vaid mõni koogiviil, mõni üksik võileib. Tagatoas tegutsesid virgad, hästi ettevalmistatud naised, kellel valmisid võileivad nagu jooksval lindil. Müügilaua taga tervitasid sõbralikud müüjad nii sõpru kui ka uusi ja endisi ostjaid kuuma kohviga ja naerul nägudega. Päeva tegevust iseloomustas ennastsalgav vabatahtlik töö. Eriti liigutav oli pakkumine 93-aastaselt küpsetajalt, kellel silmanägemine oli juba nii vilets, et ei suutnud enam Eesti Elu artikleid lugeda, ilma et ta poeg neid talle suurendas. Jättis sõnumi, et pakub küpsetada kirsikooki. Ise naeris kahiseva häälega, et olevat seda kooki juba 50 aastat teinud ja et kõigile see maitses. ”Tahan ikka kuidagi aidata!””
Ellen Leivat: “Hästi õnnestunud AKEN basaar #23 on selja taga! See imeline iga-aastane suursündmus on kujunenud lõuna-Ontarios elavate eestlaste lemmik kevadtegevuseks. 93-aastase kirsikoogi küpsetaja sõnad ütlevad kõik: „Tahan ikka kuidagi aidata“. Ja neid, kes soovivad kuidagi kaasa aidata, kes soovivad teiste heaks midagi ära teha - just neid ongi rõõmustavalt külluses meie ühiskonnas. Basaaride tegemise juures on AKEN komitee alatasa avastanud, kui palju on lahkeid, heatahtlikke ja abivalmis inimesi siin ilmas! Võtame näiteks annetaja, kes elab Torontost kaugel, kes pole kunagi basaaril käinud, aga kes on Eesti Elust lugenud AKEN basaaridest ja AKEN heategevustööst....., kes soovides kuidagi kaasa aidata, võttis kätte ja valmistas ja saatis posti teel basaarile müügiks kuus täissuurusega, käsitsi heegeldatud imeilusat laudlina.
Elagu ja olgu tänatud kõik, kes tahavad ikka kuidagi aidata!”
