Ilmar Raag
Olgem ausad, Eestis ei tehta igal aastal piisavalt palju häid dokumentaalfilme, et nendest saaks kokku terve kõrge kvaliteediga filmifestivali. Hea aasta on see, kui valmib ehk neli või viis filmi, mida mäletatakse kauem kui aasta. Isegi Eesti filmipäevadel Tallinnas ei jätku publikut kõikidele aasta jooksul valminud filmidele. Seda kummalisem on Estdocs festvali fenomen Torontos. Ütlen seda täiesti siiralt, et korraga oli võimalus täiesti uue pilguga vaadata filme, mida filmikriitikud ka Eestis võib-olla vaid mokaotsast mainivad. Veel enamgi, mitmed filmid ärkavad kui uuele elule, sest nende tähendus muutub tänu teistsugusele publikule. Torontos on otse füüsiliselt tunda, et saalis on inimesed, kes janunevad rohkem eestluse essentsi kui filmikunsti finesside järele.
Sel puhul tuleb mul filmitegijana mainida ka veel üht teist konteksti. Nimelt olen harjunud, et kui kusagil välismaal näidatakse kinos Eesti filme, siis on hästi, kui saalis on rohkem kui 30 inimest. Enamasti moodustuvad taolised publikud mõnedest eestlastest ja seejärel paarist äraeksinud kohalikust kinohullust. Torontos oli aga ühel õhtul koguni 300 vaatajat. Ja seepärast on see festival ka eriline, mis omakorda paneb kinotegijate õlgadele veidi ootamatu vastutuse.
Nimelt on Toronto publiku puhul selgelt tajutav soov igast filmist otsida veidi antropoloogiliselt oma Eestit. See tähendab muuhulgas, et selle publiku jaoks on iga film justkui aken Eestisse. Kummatigi näevad filmitegijad asju ise veidi teistmoodi. Ajalooliste filmide puhul toimub alati mingisuguse visiooni toetamine vastavalt filmitegija südametunnistusele. Nii on läbi Estdocsi olnud näha katseid luua narratiive nii II maailmasõja kohta üsna „Eesti rahva kannatuste raja“ vaimus, kui ka veidi moodsamaid nägemusi, mis on valmis süüdistama Pätsi valitsust vaikivas allaandmises või nüansseerima eestlaste mälestusi Nõukogude Eestist. Seejuures on ajalugu miski, mida kodueestlased ja väliseestlased jagavad jagamatult. See on osa eesti identiteedist, mis on alati olnud ka vaidluste teemaks. Mulle oli aga väga huvitav, kui filmitegijatele heideti ette, et tegelikult ei ole uues eesti dokumentalistikas käsitletud paguluse ajalugu. Seega mitte ainult põgenemist, vaid ka seda, mis edasi sai.
Veidi teistsuguseks muutub olukord, kui filmid käsitlevad kaasaegset Eestit. Mõne viimase aasta Estdocsi vastukajadest on välja tulnud, et Toronto või Chicago publik ei ole eriti armastanud vastuolulisi ja poleemilisi filme. See tähendab, et osa eesti filmitegijatest tegutsevad kui sotsiaalse närviga kriitikud, kes tahavad näpuga osutada ka kaasaegse Eesti probleemidele. Nende meelest on oluline, et filmitegija ei vaikiks, kui ta näeb probleeme ja midagi ei ole hirmsamat kui roosades prillides probleemide eitamine. Viimane on pigem totalitaarse riigi tunnuseks, kus iialgi ei tunnistata sisemisi raskusi. Seda enam, et ideaalset riiki ei ole ju olemas. Samal ajal on aga need sotsiaalsete probleemide filmid tajutud tihti ka kui antipropaganda Eestile. Ehk kui näidata alkoholismi või vaesust, siis need filmid ei tee Eesti kuvandile au.
Mina tahan julgustada Estdocsi tegijaid olema ka edaspidi mitmekesised oma filmide valikul, sest ma ise hindaksin ühe maailma filmiakna puhul kindlasti seda, et selle maa filmid suudavad olla ausad ja kriitilised omaenese kodumaa suhtes. Seda tõelisem on ju ka nende armastus. Kokkuvõttes mul ongi tunne, et Estdocs on festival südameasjadest, mistõttu ilmselt ongi võimalik, et see väike festival on nii pikalt vastu pidanud hoolimata rahade nappusest. Ainuke küsimus, mis alles jääb, on see, et kui kaob vanem Toronto eestlaste põlvkond, kas Eesti filmid suudavad siis ka veel 20 aasta pärast samasugusel hulgal vaatajaid kokku meelitada. Tahaks ju loota, ehkki siis saab ilmselt olulisemaks mitte filmide aines, vaid nende terviklik kvaliteet.
Mõned mõtted Estdocsi festivalilt
EstDocs
TRENDING
