18. juunil õnnestus veel üks jaanipäeva tähistamine. Vaatamata sellele, et Eestimaa oli mõned meist endale meelitanud, tuli Pärdide tagaaeda nelikümmend inimest, noored vanematega pooleks. Mõned lääneosariikidest ja Hannes Hermaküla Eesti Ringhäälingust. Kuum ilm ja kõrge lõke tõusis taevasse, kena meeleolu ja maitsvad road kosutasid hinge. Palju juttu ja veidi laulmist. Sellistel hetkedel puhkame jalgu oma elu rännuteedel ja plaanime tulevikku.
Mees Eestist rääkis, kuis kodumaal elu on „lill“ – kui rohkesti temal on televisiooni- ja raadiosaadetega tööd ning nendega seoses põnevaid seiklusi. Pidu vaibus keskööks.
Nädal hiljem leidis Farmington Hills’is aset võidupüha jumalateenistus ja mälestus-leinapäev. Oli ilus päikeseline päev. Tuli jutuks, et järgmise KLENK’i asukoht võiks olla Floridas ja aset leida jaanuari alguses.
Veel nädal hiljem liikus Michiganist viis autot Seedrioru suunas, kus toimusid suviharja pidustused ning veel üks jaanituli. Ilm oli kuum ja inimesed elevil. Minu jaoks oli see esmakordne külastus, oli meeldiv tutvuda selle kauni paigaga. Liigutava konsterdi andis 63-aastane laulev revolutsionäär Tõnis Mägi koos abikaasa Kärt Johansoniga. Mees valgeis rõivais oli värske ja nooruslik, nagu oleks ta alles oma kolmekümnendates eluaastates. Hääl kergitas laulutare lage seestpoolt ning pimeduse saabudes tugev äikesetorm väljastpoolt. Eriti meeldisid Kärt Johansoni tasakaalukalt sekkapõimitud regilaulud.
Vihma lakates alustas ansambel Fifty-Fifty. Kui lõpuks tantsijad jalad leidsid, ei lõppenud tramburai enne hommikut. Päikese tõustes pakkusid kokad kehakinnitust pea lahkuvatele suviharjalistele.
Michigani omad jäid rahule.
Oli suurepärane üritus.
