Eestis on ikka veel palavad ilmad, mis puhkajatele muidugi suurt rõõmu teevad. Harvad vihmad suvitajaid ei sega, kuid kahjuks kastavad need ka maad liiga vähe.
See pääsukestepere elas lastelaagris kõige rahvarohkemas kohas ning ei teinud inimestest väljagi. Foto: Üllas Linder
Kuivus ja palavus on paljud vanad talukaevud tühjaks teinud. See teeb meelehärmi nendele inimestele, kes esivanemate talus oma suvepuhkust veedavad. Aiad vajavad tänavu kindlasti kunstlikku kastmist, aga kui vett kaevus ei ole, ei saa seda teha. Joogi- ja söögivett võib kaugemalt toomas käia, aga kastmisvett on väga palju vaja.
Küll on kahju, et seda suurt palavust ei saa kuidagi salvestada – paneks näiteks purki ja viiks keldrisse. Talvel oleks hea purk lahti keerata ja soe välja lasta. Juba vanal ajal osati varuda jääd ja külma suvesse tuua, talvesse sooja viia aga ei saa.
Pikk puhkus
Eurooplaste puhkused olevat pikemad kui ameeriklastel. Eestis on näiteks pedagoogide puhkus nõukogude aja pärandina veel eriti pikk – 56 päeva. Küllap püüti siis ja püütakse nüüdki sellega veidi kompenseerida õpetajate liiga madalat palka. Suvel pole pealegi neile eriti palju tööd anda.
Eestlased puhkavat üha enam kodumaal. Välismaal käimine ei ole enam mingi ime, millega teiste ees uhkustada. Lõunasse ei tasu pealegi päris suvel minna, meie jaoks on seal liiga palav. Soojades maades käiakse sügisel suve pikendamas.
Imelik on mõelda, et Eestisse tullakse teistest maadest sooja otsima. Aga meil on ju soojem kui põhja pool ja Läänemere rand on ujumiseks sobiv. Soomlasi tulevat küll Eesti hotellidesse nüüd vähem kui varem, aga mõned asjatundjad põhjendavad seda sellega, et paljud põhjanaabrid on endale siia korterid ostnud. Kindlasti tulevad turism ja välismaalaste raha Eesti majandusele kasuks. Võõramaalaste siia meelitamine pole enam nii lihtne nagu varem, sest hinnad on Eestis pidevalt tõusnud ja lähenevad juba naabrite omadele.
Rõõm loodusest
Kahjuks on minu puhkus juba läbi, kuid midagi ilusat jäi mällu ka. Suitsupääsuke tuli lahtisest uksest sisse, vaatas vana talumaja ruumid üle, kaetud lauast ei teinud loomulikult väljagi ja lendas teiste juurde tagasi. Kordagi ei põrganud ta vastu aknaklaasi – kohe näha, et ta oli harjunud hoonetes lendama.
Pääsukeste ilusat laulu kuulates mõtlesin, mida nad küll üksteisele seletavad – ei olnud see sugugi kogu aeg ühesugune midli-madli. Ja mõnikord kostis ka hädakisa, kui nad ootamatult inimest nägid või mõnda nende jaoks ohtlikku tiivulist kodumajast kaugemale ajasid.
Õhtul tulid metsa äärde kitsed või jänes. Ka metssiga pole Eestis mingi haruldane loom, kuid tänavu polnud talu juures kartulipõldu ja niisama ekskursiooni peale metsloom aega ei raiska. Aga siil on vähemalt Valgas päris linnaloom. Kui noored siilid iseseisvamaks saavad, hakkavad nad ringi uitama ja neid võib kohata ka seal, kuhu vanad elukogenud okkakerad enam ei lähe.
Puhkus on vaid vaheldus töö vahel. Põhjamaine suvi on lühike ja üsna varsti on soe aeg läbi. Mõnigi inimene on kurtnud, et novembrikuu pimedad ja lumeta õhtud tekitavad neis masendust. Inimesi on igasuguseid, kõik ei ole nii tundelised. Aga suvine soe päike annab väikese energiatagavara igale puhkajale ja sellega võib sügisele ja talvele vastu minna.
Valitakse presidenti
Aega pole puhata neil, kes Eestile presidenti valima peavad. Viie partei omavahelised arutelud peaksid varsti jõudma lõpusirgele. Nagu arvata võis, on ennast tähtsaks osanud teha Keskerakond. Ilma selle partei toeta ei saa Riigikogus valida presidendiks ei Toomas Hendrik Ilvest ega Ene Ergmad. Kui valimised jätkuvad valimiskogus, ei õnnestu ilma Keskerakonnata uuesti presidendiks valida ka Arnold Rüütlit.
Selline soodus olukord võimaldab Keskerakonnal nautida mängu ja lasta ajaleheartiklitel end reklaamida. Keda ja mida erakond tegelikult tahab, selgub siis, kui president valitud või isegi alles siis, kui pärast Riigikogu valimisi järgmine valitsuskoalitsioon kokku on pandud. Kes tahab, ennustagu, kes ei taha, oodaku ära.
