Koguduse iga-aastane suvine vabaõhu-jumalateenistus toimus 12. septembril. Kohaks oli juba tuttav perekond Coverdale'i „mõis“ Cambridge'i piirkonnas, mille looduse ilu ja perekonna lahkusega saab vist võistelda ainult Seedrioru.

Kohale oli saabunud üle 30 koguduseliikme, kellele õpetaja Aasa jagas vaimutoitu, rääkides Piiblist tuntud kadunud poja loo ja selle tähendusest meie elus. Jumalateenistuse laule saatis õpetaja kitarril.

Peale jumalateenistust sai ka keha kinnitada — grillitud vorstid salatite ja muuga, samuti kohv koos selle juurde kuuluvaga. „Grillimeister“ oli Jaan Pallop ja toitlustuse organiseerija Heino Sepp koos abilistega. Kõik oli väga maitsev ja hästi korraldatud, mida ka koguduse nõukogu esimees Härnald Toomsalu tänusõnadega tunnustas. Eriline tänu aga kuulub perekond Coverdale'ile, kes juba mitmel korral on avanud meile oma kodu uksed.

Peale sööki kasutati vaba aega vesteldes ja soovijad said ka tehisjärves supelda.

Nagu kõik ilusad asjad lõpevad varem või hiljem, nii sai ka seekordne üritus otsa. Pärast viimased tänusõnu perek. Coverdale'le asuti koduteele, rikastatuna ilusa päeva elamustest.

•••
Kodumaalt lahkumise 60. aastapäeva tähistati piduliku jumalateenistusega pühapäeval, 26. septembril. Teenis õp. Hannes Aasa, orelil Kara-Lis Coverdale. Õpetaja jutluse aluseks oli Luuk.14:25—27, kus ühe tõlke kohaselt seab Jeesus Tema jüngriks saamise eeltingimuseks oma vanemate ja lähedaste vihkamise. Õpetaja selgitusest koorus välja, et tegelikult ei kutsu Jeesus kedagi vihkama, tegemist on ebaõnnestunud tõlkega. Algkeeles tähendab see eemaldumist, erladumist või loobumist, mis on ka kooskõlas ülejäänud Jeesuse õpetusega: „Armasta oma ligemist nagu iseennast.“ Samas on Ta ka öelnud, et sa pead armastama Teda rohkem kui oma peret, et saada õndsaks. Kui sa armastad kõike maist, siis pole su südames ruumi Jumala armastamiseks. Õpetaja ütles, et ta ei on suuda ette kujutada, mida tundsid need, kes pidid põgenema ja maha jätma oma kodumaa. „Ainult Jumal on see, kes on teist aru saanud ja teid lohutanud,“ kõneles õp. Aasa. Eestpalves kandis õpetaja Jumala ette kõik need, kes 60 a. tagasi põgenemisteekonnal oma elu kaotasid. Nende mälestuseks laulis ta Pühalepa rahvaviisi „Mu süda ärka üles“ end kitarril saates, klaveril Kara-Lis Coverdale.

Peale jumalateenistust siirduti almisse saali, kus koguduse naisringi daamid serveerisid kohvi ja selle kõrvast. Peale õp. Aasa söögipalvet sai sõna kolonel Tõnis Nõmmik, kes oli järjekordselt Hamiltonis. Ta mainis, et Eestis areneb elu jõudsalt ja mõnes asjas on jõutud juba Kanada oludest ette. Hiljem võttis sõna koguduse nõukogu esimees Härnald Toomsalu, tänades perenaisi maitsva toidu eest. Ta lisas juurde ka oma arvamuse selle kohta, mis talle oli kõrvu jäänud jutlusest, kui õpetaja nimetas, et tal on raske aru saada tunnetest, mis valdasid neid, kes olid sunnitud maha jätma oma sünnimaa. Kõneleja leidis, et mittearusaamine ongi põhjus, miks jumalateenistusel polnud ühtegi keskmise ega noorema põlve esindajat. Ta pani vanematele ja vanavanematele südamele selgitada meie järeltulijaile, mida see õieti tähendas — jätta maha oma isade maa ja lähedased. Kui meid poleks nüüd siin, siis poleks ka neid noori, vabal maal sündinuid, vaid väga võimalikult oleksid nad sündinud kusagil Siberis.

Veel veedeti mõnusas vestluses tunnike ja siis ruttas igaüks koju, võttes kaasa mälestused ühest kaunist ja meeldejäävast pealelõunast.

Märkmed: