Eerik Purje
Jutt on Tiit Aleksejevi esiknäidendist „Leegionärid“, mille 24. ja 25. aprillil tõi Tartu College’i lavale (kasutagem seda väljendit sobivama puudusel) Rakvere Teater. Lavastas Madis Kalmet, osakandjaiks kolm leegionäri - Erni Kask, Margus Grosnõi ja Mihkel Kabel, Suur-Einar – Tarvo Sõmer, Maia Karu – Terje Pennie. Kohal viibis ka autor. Kuna leegionäridel puudusid nimed (olid vaid esimene, teine ja kolmas), pole ka võimalik neid üksikult arvustada. On raske lahti mõtestada, kes millist järjekorranumbrit kandis. Polegi ehk oluline, nad olid autori poolt määratud ühtlaseks taustatervikuks – kolm lahingus langenud, kuid mitte veel igavesse rahupaika jõudnud meest, kes Suures Heitluses valisid vastupanu tee (vt. ülevaadet autori paar päeva varem toimunud loengust).
Pealkiri võis mõjuda eksitavalt, siinsele teatripublikule kaunis kindlasti. Polnud ju kahtlust, milliseid leegionäre on mõeldud. Mindi vaatama ajendatud uudishimust: kuidas kodumaine autor neisse suhtub, mõistvalt või hukkamõistvalt. Eelarvamustest kammitsetud publik sai meeldiva pettumuse osaliseks: sangaridraama asemel pakuti tubli annus kosutavalt lihtsat inimlikkust. (Pikemalt Eesti Elu 1. mai paberlehes)
