Tunnen üht vanapoissi, kes elab lihtsalt. Väike korter, tal on raadio, aga mitte televiisor, väidab, et see on tõesti lollikast. Ja arvutist pole mõtet rääkida. Pensioniga elab ära, 40 aastat Vahtralehemaal tööd teinud, vajadusi vähe, aga monopolid ajavad ta marru. Nimelt tarvitab ta kuus elektrit umbes $12 eest, aga kuine arve on $65, kuna Toronto Hydro nõuab kundelt vanade võlgade kinni maksmise eest kopsaka summa, ja lisaks veel tasu kohaletoomise eest. Tavaliselt on nii, et kui lähed näiteks banaane ostma nurgapoest, siis on kõik sisse arvestatud. Mitte aga Hydroga, nende väärsammude eest peab maksma. Ning valikut ei ole.

Monopoli saab seletada ainumüügi või ainutootmise õigusega. Ning elekter on selline ohtlik asi, et oleks ta ainult heades kätes. Mullune jäätorm kinnitas lihtsureliku sõltuvust sellest mugavast asjast – vajuta vaid nupule ja tuba valge. Kuula raadiot, mängi arvutiga, vaata hilistundideni telekat tulemata selle peale, et keegi toodab sellist imeasja. Ja tuleb rõhutada, et Toronto Hydro oli tasemel keerulisel ajal, taastades voolu ja lubades külmadel päevadel loota homsele ja soojale toale. Ent see ei muuda asja. Konventsioonide järgi on monopolil ühenduse valitsemine ja teistele ei lubata turulepääsu.

Miks aga on turusituatsioon selline, et vanapoiss peab maksma mineviku eksisammude eest? Monopoolse kasumi saavutamine ei lubagi teist lähenemist. Teenuseliigil on ainult üks ostja; võta või jäta. Teadagi, võtan, kuna elekter on asendamatu igapäevases elus.

Vanapoiss, kui viimati kohtusime, kurtis ka ühe teise monopoli üle. Nimelt oli ta mitme aasta järel käinud sünnimaal, kus on veel sugulasi, keda soovis näha. Kuid Toronto lennuväljal valitseb samuti monopol: ei pääse pöörastest maksudest, ei pääse ka sellest, et sinna sõitmine ja sealt naasmine on ropult kallis elamus. Monopol on antud takso/limusiinide firmadele ja summa, mida tuleb maksta, on röögatuslik. Kuigi eksisteerib bussiühendus, ei ole selle tarvitamine meeldiv. Metrolinx, riiklik ühistranspordiga tegelev ettevõte, ehitab hetkel rongiliini, mille pileti hind aga projekteeritult on pea sama kui taksoga sõidu valik.

Ja seda kõike kapitalistlikus riigis. Monopoolsed hinnad eiravad tarbimisomaduste erinevusi, nii nagu peaks vabal turul olema. Vaba konkurents on unelm. Kasumid on tähtsamad kui kundedele vastutuleku demonstreerimine. Kui arvestada näiteks elektriga, siis nii Toronto Hydrol, kui ka provintsi peamise elektrivarustajaga on viitsepresidente rohkem, kui mõistlik on. Ja tarbija ainult maksab.

Tunnen kaasa nendele, kellel on madal sissetulek, on kas pensionil või teenivad miinimumpalka. Toronto on teatavasti kallimaid linnu, kus Põhja-Ameerikas elada. Kuid tullakse ikka toime, jonnakus on osa sellest, ning peab ka lisama, et isegi kui pensionid pole tasemel (mis riigis on, kui just pole poliitikuna rahvast tüssanud?), ei kurda tuttav vanapoiss eriti igapäevast. Võiks ju hullem olla, oleks kannatanud kommunistliku korra all, ning ses mõttes on ta tänulik, et Kanada ta vastu võttis, kui Rootsis oli tunne, et seal läheb väljaandmiseks N. Liitu.

Nõustun temaga, et vaba konkurents oleks märksa parem, kui monopolid, trustid ja sündikaadid. Ent Põhja-Ameerikas on see peaaegu reegliks. Pisut rohkem kui sada aastat tagasi valitsesid ülirikkad nagu Rockefeller ja Carnegie USAd, jõhkralt maha surudes töölisi ja toorelt ametiühinguid lõhkudes. Ametiühingud on muidugi tänaseks ka liialt võimsaks saanud, korrektiivina pole nad saavutanud, mida toonane idealism ette kujutas.

Ent monopolide aeg peaks olema ammugi läbi, uute ettevõtete turulepääsemist ei tohiks pärssida, ning konkurentsi peaks pigem tiivustama kui maha suruma. Seda arvab mu vanapoisist siiras ja põhimõtteline tuttav, õigusega.

TÕNU NAELAPEA

Märkmed: