Mõned sammud ajalukku. Kui Montreali Jaani kogudus ostis endale kirikuhoone 1954, sai emakeelne kirik Montreali eestlaste elu-olu keskuseks. Eestlaste arv Montrealis kasvas, uustulnukad olid enamuses noored elujõulised inimesed, kelle pensioniaeg veel kaugel. Kuid sedamööda, kuidas suurenes pensioniikka jõudnute arv, kasvas ka tihedama seltskondliku läbikäimise vajadus. Teadvuse ja elu optimismi alalhoidmiseks vajab inimene olmevõitluses suhtlemist kaasinimestega, mis annab ka vaimset tuge. Meie keeles väljendab ehk sõna „kooskäimine“ vast kõige paremini neid vajadusi. MPK asutamiskoosolekust 15. oktoobril 1978 võttis osa juba 45 pensionäri. Montreali Jaani koguduse õpetaja Heino Laaneotsast, kes oli valitud koguduse õpetajaks aasta varem, sai üks peamisi klubi asutamise läbiviijaid.
Klubi 30. sünnipäeva pühitsemiseks kogunes 10. oktoobril 2008 Jaani kiriku saali üle 25 liikme. Sissejuhatava sõnavõtuga esines Elmar Ani, klubi esimees aastast 2000, kes tänas tehtud töö eest oma eelkäijaid – esimehi Edgar Heinsood (1978-82), Johanna Toomet (1983-90), Udo Rigat (1991-98), Jaan Raudseppa (1997-2000) ning eriti klubi ustavat nõuandjat, Jaani koguduse õpetajat Heino Laaneotsa.
Viimase 10 aasta jooksul on klubi liikmete arv kõikunud 90 (1998) ja 40 (2008) vahel. Klubi liikmete keskmine vanus on hetkel 83 aastat, ning viimase 5 aasta jooksul on keskmine kooskäijate arv olnud veerandsada. Klubi tegevuse üks tänuväärsemaid üritusi on olnud järgmiste toetuste saatmine Eestisse : Tallinna Lastehaiglale $7283, Sotsiaalhooldusele Tallinnas $5000, Vaivara Sinimägede mälestusmüüri heaks $2400, tänavalaste hooldusele $810.
Sünnipäeva peakõne pidas õpetaja Heino Laaneots rääkides sellest, miks ta MPK rajamist soovitas ja toetas. Õpetaja juhtis kuulajate tähelepanu Piiblis sisalduvale tõele, et inimesel pole hea üksi olla, mistõttu Jumal lõi Aadamale seltsiliseks Eeva. Esialgu sellest piisas, aga inimkond paljunes, tulid sõjad ja surmad, mis tõid paljudele üksildust. Kogesime ise, kui valus ja mõttetu on inimesel üksi olla, ja seda teavad meist nii mõnedki, kes sõjavangilaagris on viibinud. Kuid aeg annab arutust, ja kui kõneleja Montreali elama asus, oli siin aeg küps pensionäride kooskäimiseks. 30 aastat on juba ühe inimpõlve pikkus. Ja nagu näeme, meid on väheks jäänud. Aga hea seegi. Seni, kuni oleme veel suutelised kokku tulema ja siin teiste omasugustega kokku saama – oleme tänulikud. Selleks jõudu, head tahet ja õnne.