Ly Lehtmetsa koostatud entsüklopeediline koguteos „Kivid kõnelevad“ on raamat Eesti mälestusmärkidest, aga ka Eesti ajaloost. Ega ilmaasjata pole teose alapealkirjaks „Ajaloolisi rännakuid“. Autor ütleb eessõnas: „Iga mälestis on kild ajalugu. Ja neid kilde on palju, Kalevipojal koos Suure Tõlluga paras kanda.“ Raamat hõlmab 704 suurekaustalist lehekülge ning kaalub 2,5 kilo.
Raamat annab teavat 3171 mälestisest: ausambad, mälestussambad, kujud jm. monumendid, mälestustahvlid, -kivid, -puud, -ristid. Kui eelnevaid on katsutud kaasa haarata täies ulatuses, üles otsida ja raamatusse võtta kõik, mis Eestis on, siis kirikud, kabelid, lossivaremed, mõisad, maalinnad, linnamäed, vanad kõrtsid, kalmistud, muuseumid ei ole hõlmatud süstemaatiliselt, vaid osaliselt, peamiselt need, kuhu koostaja jalg oma ajaloolistel rännakutel sattus.
Mälestistest ja nende taustast leiame raamatus 1542 pilti. Kõik peale vanade fotode on värvifotod, väga hea trükikvaliteediga. Raamat on liigendatud kohanimede järgi, kohanimed on järjestatud tähestikuliselt. Omaette järjestusega on Saare- ja Hiiumaa asulad. Eraldi, maade kaupa, on toodud välismaal rajatud eestlaste mälestusmärgid. Asulaid, kus mälestised asuvad (linnad, alevikud, külad jt.) on 883 (neist 809 Eestis ja 74 välismaal). Teose autor Ly Lehtmets on kõikides nendes asulates ise käinud, paljudes korduvalt.
Iga kohanime all on antud kuupäev (sageli mitu kuupäeva). See näitab, millal raamatu koostaja ise seal kohal käis ja ühtlasi fikseerib vaatlusaja, kust tekstis antud mälestiste kirjeldus pärineb. Hilisemaid andmeid on lükitud juba valmisolevasse teksti. Sisuliselt lõpeb raamat 2003.a. lõpuks teadaoleva informatsiooniga. Kuupäevadega on varustatud ka fotod. Asula nime järel on antud selle koordinaadid kolmel kaardil või atlases.
Teoses on ulatuslik kasutatud raamatute bibliograafia. Veidi segav on järjestamise süsteem — osa teoseid on loetletud tähestikulises järjes, osa aga valdkondade kaupa. See üldbibliograafia ei hõlma ajakirja- ja ajaleheartikleid. Need on antud (koos paljude raamatutega) kohe teksti vahele paigutatud lokaalsetes bibliograafiates.
Raamatu lõpus on isikute nimeloend, kellele on mälestusmärke püstitatud. See register võimaldab küll mälestise leidmise asukoha järgi, aga ei anna lehekülge. Raskeks läheb mälestusmärkide leidmine suuremate linnade puhul — Tallinnas on ära toodud 404 mälestist 71 leheküljel, Tartus 491 mälestist 33 leheküljel. Isikuid, kellele mälestisi on pühendatud (sageli rohkem kui üks) on loetletud 983. Kuid vaja oleks ka üldist esinevate nimede registrit, mis hõlmaks kõiki tekstis mainitud, viidatud või tsiteeritud isikuid.
Rikkaliku faktilise andmestiku kõrval annavad raamatule erilise võlu teksti põimitud ajaloosündmuste lühikirjeldused, koostaja isiklikud märkused ning rohked mälestisega, selle asukoha ja mälestatud sündmuse või isikuga harmoniseeruvad tsitaadid ajalooürikutest, kirjandusest, rahvaluulest, eesti luulevaramust, kaasaegsetelt harrastusluuletajatelt ja rahvalikest lauludest.
„Kivid kõnelevad“ on nii teatmeteoseline tarberaamat kui aime- ja lugemisraamat. Raamatu võid lahti lüüa ükspuha mis leheküljelt ja hakata seda lihtsalt lugema. Peatselt seisad kaasa haaratuna keset Eesti ajaloomälu senitundmatut või värskendust vajavat kultuurmaastikku. Ei saa kiitmata jätta visuaalset külge — küljendus ja kujundus on silmiköitev ja lugemist hõlbustav.
Praktilisel pinnal on „Kivid kõnelevad“ käepärane ja vajalik teatmeteos. Toon näiteid isiklikust kogemusest, ühtlasi ilmestades teose sisulist haaret. Lasin silmal libiseda üle registri, kellele on mälestisi püstitatud ja märkasin Georg Tenno nime. Selgub, et see legendaarne Venemaa eestlane, keda oma raamatutes esile tõstavad Solzhenitsõn ja ameeriklane Alexander Dolgun, on maetud Metsakalmistule. Lehtmets annab lk. 429 nii Tenno kui Dolguni eluloolisi andmeid, mida mujalt on raske leida.
Lahinguga 3. I 1919 Valkla mõisa juures peatas vaenlase edasitungi Tallinna suunas 4. jalaväerügement, millest mu isa selle rügemendi noore ohvitserina osa võttis. Kogudes andmeid isa eluloole soovisin täpsemalt teada, milline tekst seisab Valkla lahingu mälestuskivil. Ma ei leidnud raamatus mitte ainult teksti — „Siia maani ja mitte kaugemale 3. 1. 1919“ — vaid lugesin oma üllatuseks, et kui Valklas 23. VI 1934 see Vabadussõja piirimärk avati, siis kõnelesid valitsuse nimel kindral G. Jonson ja Riigivanema nimel kolonel Grabbi. Lahingust osavõtu ja mainitud sõnavõtu vahel on tõenäoline seos (kolonel ta siiski sel ajal veel ei olnud).
Otsisin andmeid, kes oli see talupojasoost mõisakutsar, kes olla olnud Kölerile modelliks, kui ta maalis Kaarli kirikule „Õnnistava Kristuse“. Parast mitut ebõnnestunud katset teiste teostega vaatasin igaks juhuks ka Lehtmetsa raamatusse ja — ennäe! — leidsingi Köleri nime kaudu Hiiumaa, alajaotus Käina alt (lk. 587). Ja lisaks sain sealt lugeda E. Astramskase Köleri 150. sünnipäevaks kirjutatud luuletust Jaan Krossi tõlkes.
Kirjutades mälestusi, tahtsin midagi rohkemat ütelda Pärnus 1988.a. muinsuskaitsepäevadel kohatud tulihingelise eesti rahvuslase Ali Rza-Kulijevi kohta. Kivid Lehtmetsa raamatus kõnelesid, et see eesti emast ja aserbaidzhaani isast Siberis asumisel sündinud energiline muinsuskaitsetegelane on surnud ja puhkab Pärnu alevikalmistul. Raamatus on pilt ta hauast koos mälestuskiviga.
Viimasel ajal on Eesti ühiskonda vapustanud sündmused ühenduses Lihulasse ja Tõnismäele püstitatud sõdurikujutistega. See näitab, kui suurt sümboolset tähtsust ja mõju monumendid ja mälestusmärgid omavad. Raamatus leiame mõlemad monumendid koos juurdekuuluva andmestikuga. Lehtmets on kaasanud nõukogude ajal pandud mälestised nagu Riigikülas postamendi otsas võidutsev vene tank, mis taasiseseisvumisjärgsete EV valitsuste saamatuse sümbolina seisab just sellel kohal, kus kümned, kui mitte sajad, isamaad kaitsvad eestlased langesid. Neile pole Narva jõe kaldale pandud mälestustahvlitki.
Metsavendadele on siiski pandud 43 mälestusmärki, mis raamatu koostaja on tänuvaarselt üles otsinud ja pildistanud.
Auvere lahingut 24. VII 1944 tähistavad taplustandril kaks venekeelset mälestusmärki Eesti vallutajatele. Üks on mälestussammas tekstiga: „Teie kangelastegu on surematu. 1944.a. kangelastele, kes langesid Nõukogude Eesti vabastamise lahingutes“. Teine on mälestuskivi punaarmee suurtükiväelastele. Raamat ütleb ekslikult, et siin võitlesid eestlased eestlaste vastu. Auvere lahingus punaväes võidelnud eestlasi ei olnud, küll aga kaitsesid siin Eesti pinda ja jäid lahinguvälja peremeesteks 20. Eesti Diviisi osad, kelle raudse tahte vastu mitu vene diviisi verest tühjaks jooksis. Rindelõigu eduka juhtimise eest sai Harald Riipalu rüütliristi. Lahingu võitjate poolel langenutele mälestusmärki aga ei ole.
Kaks kuud hiljem toimunud Avinurme lahingu mälestamisega on sama lugu. Selles lahingus olid eestlased eestlaste vastu. Nõukogude väes sõdinud Eesti Laskurkorpuse osad hõivasid Kõveriku teedesõlme, sulgedes Narva jõelt taanduvate Eesti piirikaitserügementide tee läände. Kui läbimurdekatse nurjus, jäeti raskelt haavatud Avinurme kirikusse, kus nad tapeti. Siiani püsivad altari ees vereplekid ja kirikupinkides kuuliaugud, nagu näha Lehtmetsa poolt a. 1998 tehtud fotodel (lk. 19). Veidi hiljem aeti Tudulinna teel Laskurkorpuse tankiroomikute alla kergemalt haavatute ja tsiviilpõgenike voorid. Kiriku ette püstitati 1964.a. ausammas tapjatele eesti- ja venekeelse tekstiga: „Au kangelastele, kes langesid võitluses kodumaa eest Avinurme vabastamisel 20. sept. 1944“. Langenud ja tapetud isamaa kaitsjatele mälestusmarki ei ole.
Raamatus juhitakse tähelepanu ka teistele mälestistele, mida ei ole, aga peaks olema. Lk. 413 saame teada, et Marie Underi sünnimaja Tallinnas, Koidu ja Luise tänava nurgal, lõhuti 1983.a., et teha ruumi uusehitusele. Krunt on siiani tühi, umbrohune ja võsastunud, nagu raamatus pildil näha.
See vägev raamat on valminud ja välja antud oma kulu ja kirjadega. Teose kokkupanemiseks kulus kaksteist aastat. Koostaja ei ole küsinud ega saanud mingit toetust. Raamat trükiti Torontos, kuid ilmumiskohaks tuleb tava kohaselt pidada väljaandja asukohta, Tahoma väikelinna Californias. Raamatut trükiti 1000 eksemplari, neist 700 saadeti „Raamatuvaramu“ kaudu levitamiseks Eestisse. Kuna autor on üldsusele peaaegu tundmatu, on teose kohta seni ilmunud ainult üks tutvustus („Maaleht“, 17. III 2005).
Ly Lehtmets sündis 18. VIII 1928 ja alustas kooliteed Tallinnas, Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledzhis, kus enne kooli sulgemist nõukogude võimu poolt lõpetas algkooli IV klassi. Lahkus Eestist Suure Põgenemise käigus sügisel 1944. Lõpetas Saksamaal Göttingenis eesti gümnaasiumi ja alustas arstiteaduse õpinguid Hamburgis tegutsenud Balti Ülikoolis. Viis õpingud lõpule Ühendriikides, saavutades M.D. kraadi Wisconsini Ülikoolist. Asus tööle praktiseeriva arsti-günekoloogina.
Ly Lehtmets oli abielus keemiadoktori ja kirjaniku Heino Susiga, nende peres kasvas üles kolm last — Aita, Andres ja Margus. Hiljem astus Ameerika Reservväe Sanitaarkorpuse teenistusse, kus saavutas koloneli aukraadi. On teistkordses abielus Ühendriikide sõjaväest kolonelina erru läinud Harry Lukiga — algkooli klassikaaslasega — ja elab Californias, Sierra Nevada mägedes paikneva Tahoe järve ääres.