Kuno Raude, arhitekt
Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse juhatuse esimees

Enne sõda

Enne II maailmasõda olid meie eelkäijad kinnitanud või vastu võtnud mitmed olulised dokumendid Vabadussõja monumendi püstitamiseks Tallinna Vabaduseväljakule. Riigivanema 27.05.1936.a. dekreediga kehtestatud „Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seaduse“ alusel soovisid tollased riigitegelased „tähistada praegustele ja tulevastele põlvedele Eesti Vabadussõda kui kõige kangelaslikumat ajajärku eesti rahva ajaloos, et avaldada kõige sügavamat austust Vabadussõja juhtidele ja võitlejatele.“

06.12.1938 võttis Riigivolikogu vastu „Vabadussõja üleriikliku monumendi püstitamise korraldamise seaduse“, mille kohaselt Vabadusmonument otsustati püstitada Tallinna Vabaduseväljakule Harjumäe äärde vabariigi 25. aastapäevaks. 1920—30-ndatel aastatel valmisid mitmed sellekohased kavandid. Aastakümneteks vääras kogu ettevõtmise 1940. a. alanud ja peale II maailmasõda jätkunud nõukogude okupatsioon.

„Sotsialismileeri“ kokkuvarisemisega muutus oluliseks küsimus: kes me oleme? Oma identiteedi määramiseks pöördusime endisest suurema huviga oma esivanemate, keeletavade ja ajaloo poole. Külma sõja järgses maailmas omandasid erilise tähtsuse kultuurilise kuuluvuse sümbolid. Eesti riigi ja Vabadussõja ausammaste taastamise kaudu 1990-ndate alguses saime enesekindlalt kogu maailmale öelda, kes me oleme ja millisesse kultuurimaailma kuulume.

Kuid alles kuus aastat peale iseseisvuse taastamist pöördusid 18. märtsil 1997 teaduse- ja kultuuritegelased Eesti avalikkuse, Tallinna Linnavolikogu ja valitsuse poole märgukirjaga, milles osutati vastuolule 1930-ndate kavade ja päevakorras olnud Vabaduseväljaku detailplaneerimise lahenduse vahel. Kirjale allakirjutanud toetasid ennesõjaaegset ideed püstitada Vabaduseväljakule vabaduse monument. Algus oli tehtud.

25. märtsil 1997 pöördusid monumendi püstitamise toetuseks Vabariigi presidendi, riigikogu ja valitsuse poole Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, Vigastatud Sõjameeste Ühing, Memento Liit, Eesti Pliitvangide Liit, Välis-Eesti Ühing, Eesti Muinsuskaitse Selts, Idapataljonide Klubi „Wiking-Narva“, Eesti Diviisi sektsioon ja Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühendus.

Esimesena reageeris Riigikogu riigikaitsekomisjon, teatades oma toetusest monumendi rajamise ideele. Peatselt ühinesid ideega Kaitseväe juhataja ja Eesti Arstide Liit, misjärel esitas Riigikogu kultuurikomisjon menetlusse Riigikogu avalduse eelnõu „Vabaduse ausamba rajamise toetamine“, millega oli nõustunud ka valitsus. Kultuuriministrile tehti ülesandeks avada vastav sihtarve ning pöörduda Tallinna linnavolikogu ja linnavalitsuse poole monumendi rajamisega seotud küsimuste lahendamiseks. Sinna need suhted ministri ja linnapea vahel jäid. Riigikogu avalduses leiti, et ausamba püstitamisse peaksid andma oma osa nii Eesti riik, Tallinna linn kui ka kogu rahvas. Ka oli Riigikogu valmis toetama ausamba rajamise finantseerimist riigieelarvest ja Riigikogu liikmete annetustega. Siis suikus ettevõtmine pea neljaks aastaks.

31.01.2001 esitasin Nõmme Halduskogu menetlusse otsuse eelnõu „Ettepanekud Tallinna Linnavolikogule“, mille halduskogu ka vastu võttis. Linnavolikogule tehti ettepanek määrata vabaduse monumendi püstitamiseks vajalik maa-ala ja monumendi asukohaks leida detailplaneeringus koht Harjumäele. Tehti ka ettepanek korraldada koostöös valitsuse ja Eesti Arhitektide Liiduga üleriigiline monumendi kavandi konkurss.

Veebruaris 2001 pöördusin kaitseväe juhataja, kaitse- ja siseministri, Piirivalve Ameti peadirektori ja Kaitseliidu ülema, Politseiameti ja Päästeameti peadirektorite ning Riigikogu riigikaitsekomisjoni poole kirjaga, milles palusin arvamust selle kohta, kas koostatav Vabaduseväljaku detailplaneering rahuldab Eesti kaitseväe, piirivalve, politsei, päästeameti jt. relvastruktuuride huve ning kus peaks paiknema vabaduse monument.

05.03.2001 toimunud Riigikogu riigikaitsekomisjoni koosolekul otsustati, et esindusüritused, sh. paraadid peaksid Vabaduseväljakul jätkuma. Sama koosolek toetas ka ideed, et Vabadusmonument peaks paiknema Harjumäel ning Vabaduseväljaku tasapind peab säilima olemasoleval kujul. Samal päeval esitasin Tallinna Linnavolikogu menetlusse linnavolikogu otsuse eelnõu „Vabaduse ausamba kompleksi rajamine Tallinnasse“. Rahvaesindajatele linnavolikogus tehti seadusest tulenev ettepanek „määrata Vabaduseväljaku, Harjuoru ja Kaarli puiestee detailplaneerimise projektis kindlaks vabaduse ausamba ehituskrundi asukoht Harjumäel, ehituskrundi piirid ja ehitusõigus, aga samuti Vabaduseväljaku piirid ja ehitusõigus selle kasutamiseks riiklike rituaalide korraldamise asukohana.“

07.03.2001 Postimees teatas, et Tallinna kultuuriväärtuste ameti linnakujunduse osakonnal ja seda osakonda kureerival abilinnapeal puudub vähimgi arusaamine selle kohta, kus peaks paiknema ja milline peaks välja nägema vabaduse ausammas Tallinnas. Kõik lootused ausamba asukoha otsingul lootis tollane abilinnapea panna konkursist osavõtvatele skulptoritele ja arhitektidele, kelle peamine tähelepanu tulnuks suunata vabadust sümboliseeriva ausamba ja selle ümbruse kavandamisele. Linnaametnikud püüdsid ikka ja jälle veeretada oma tööd kellegi teise kaela, ignoreerides seisukohti, mille kohaselt vabadussammas peab paiknema Tallinnas Vabaduseväljakul või Harjumäel.

Kaitsejõudude juhataja kontradmiral Tarmo Kõuts teatas 9. märtsil 2001 Tallinna Linnavolikogu esimehele Rein Voogile, et „Vabaduseväljaku planeering peab võimaldama ajalooliselt väljakujunenud traditsioonide kohaselt kaitseväe paraadide korraldamist ka tulevikus koos lahingutehnika osavõtuga“ ning toetas endiste sõjaväelaste ja ühiskondlike organisatsioonide taotlust püstitada monument Vabaduseväljakule või selle lähiümbrusse.

Alles 10 aastat peale Eesti riikliku iseseisvuse taastamist ja neli aastat peale Riigikogu vastavasisulist avaldust võttis Tallinna Linnavolikogu 05.04.2001.a. vastu otsuse „Vabaduse ausamba kompleksi rajamine Tallinnasse.“

Nii nagu Riigikogugi, otsustas linnavolikogu püstitada ausamba Vabaduseväljakule või sellega vahetult piirnevale alale.
Jäi mulje, et eesmärgile ollakse lähemal kui kunagi varem.
(Järgneb)

Märkmed: