Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse juhatuse esimees
24.10.2001.a. sai saadetud kiri linnavolikogu esimehele Rein Voogile ja Tallinna linnapeale Tõnis Paltsile, milles tehti ettepanek Vabaduseväljaku esindusfunktsiooni säilitamiseks ning näha planeeringus ette maa-ala vabaduse monumendi püstitamiseks.
Tollane linnavalitsus usaldas vabaduse ausamba võistlustingimuste koostamise mitte planeeringutega ja ehitiste rajamisega tegelevale Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile, vaid linna Kultuuriväärtuste Ametile. Mis veelgi hullem, linnavalitsus ei suutnud võistlustingimustes märkida ei ausamba asukohta; selle kompleksi koosseisu kohta esitatavaid nõudeid ega ka omapoolseid soovitusi ausamba lahenduse kohta. Ka jätsid võistlustingimused lahtiseks osalejatele esitatavad professionaalsed nõuded ja ausamba maksumuse. Kõik jäeti osavõtjate endi otsustada, mis välistas nende täieliku pühendumise vabaduse ausamba ideekavandi väljatöötamisele. Seetõttu jäid võistlusest eemale eesti tipparhitektid, skulptorid, disainerid.
Vabaduse ausamba kavandivõistlus ebaõnnestus. Aeg ja raha olid läinud tuulde asjatult. Konkursi tulemused ei rahuldanud suuremat osa tallinlasi ega rahulda ka täna Eesti vabadusvõitluses osalenuid ning teaduse- ja kultuuriinimesi.
Aastatel 2003–2005
22.02.2003 sõlmisid Res Publica ning Memento Liit koostöölepingu, mis mh. näeb ette vabaduse monumendi püstitamise Tallinna. Nüüd on võimalik see lepinguline kohustus lunastada. 03.03.2004 toimunud Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse juhatuse koosolekul võtsid eakad sõjamehed vastu otsuse mitte toetada vahepeal tärganud ideed vabaduse monumendi püstitamiseks Lasnamäe veerule, ning jätkuvalt toetada Riigikogu 03.06.1997.a. avaldust ja Tallinna Linnavolikogu 05.04.2001.a. otsust vabaduse monumendi rajamiseks Vabaduseväljakule või Harjumäele. Elukogenud sõjamehed teavad, missugune peab olema eesti mehe võitlusvaimu vääriv lahendus.
04.05.2004.a. esitasid Riigikogu Rahvaliidu, Keskerakonna, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsioonide esindajad menetlusse Riigikogu otsuse eelnõu „Vabaduse memoriaali rajamine“, mille kohaselt tuleb luua „Eesti rahva vabadusvõitlust sümboliseeriv memoriaal Tallinna lauluväljaku nõlvale“. Võib vaid aimata, miks need erakonnad sellise ideega välja tulid. Kaks päeva hiljem esitasid Riigikogu Isamaaliidu, Res Publica ja Reformierakonna fraktsioonide esindajad menetlusse oma Riigikogu otsuse eelnõu „Vabadussõja ülemaalise ausamba rajamine Tallinna Vabaduseväljakule“, mis arvestab aastakümnete jooksul väljakujunenud seisukohtadega vabaduse monumendi püstitamisel Eesti pealinna.
14.10.2004 kiitis valitsus heaks rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo tegevuskava Eesti vabaduse ausamba rajamise, Eesti riikliku iseseisvuse eest langenute mälestuse jäädvustamise ja Eesti lähiajaloo uurimise ja tutvustamise riiklikul korraldamisel. See kava tuleks ka rahvale teatavaks teha. Usun, et linnaelanikud toetavad vabaduse monumendi rajamise idee järjepidevust.
Jahmatas aga teade selle kohta, et „oma hiljutisel kohtumisel põhiseaduskomisjoniga tutvustas Rüütel oma visiooni, milleni on jõutud pärast paari aasta tagust Harjumäe ja Vabaduseväljaku variantide kõrvalejäämist“. Kes on kõrvale jätnud? Isegi ennesõjaaegsed seadusesätted on jõus, rääkimata Riigikogu avaldusest ja Tallinna Linnavolikogu mõne aasta tagusest otsusest. Nähtavasti pidas president silmas siiski saamatult korraldatud konkursi tulemusi, mitte Vabaduseväljakut või Harjumäge suurepärase linnaruumina kõige olulisema ausamba püstitamiseks. Tekkinud kahtlusi aitas mõnevõrra peletada ajakirjanduse teade, et „ministritest koosnev Eesti lähiajaloo tutvustamise komisjon on arvamusel, et vabaduse ausammas tuleb püstitada Tallinna Vabaduseväljakule.“
Uues projekteerimise lähteülesandes tuleb üheselt mõistetavalt määratleda, kelle ja mille auks monument püstitatakse. Eesti vabadusvõitlejad on seisukohal, et monument tuleb püstitada Vabadussõjas Eesti riigi iseseisvuse eest ning II maailmasõjas ja sõjajärgsetel aastatel Eesti riikliku iseseisvuse taastamise nimel peetud relvavõitluses osalenud inimestele. Defineerimist vajab ka vabaduse monumendi (resp. ausamba, mälestusmärgi jne.) nimetus. Monumendil võiks muu kõrval paikneda tekst: „Eesti Vabadussõda 1918-1920, Eesti Suvesõda 1941, Eesti kaitselahingud 1944, relvastatud võitlus 1944-1972(?)“, mille abil saab üheselt selgeks kelle jaoks ja milliste sündmuste tähistamiseks on monument püstitatud.
Eesti pealinna elanike kõrval on vabaduse monumendi asukoha määramisel ülimalt olulised Riigikogu riigikaitsekomisjoni, kaitseministri, siseministri ja Kaitsevägede juhataja seisukohad. Vabadusvõitlejad on jätkuvalt arvamusel, et edasiste arusaamatuste vältimiseks tuleb vabaduse monumendi rajamiseks Tallinnasse võtta vastu seadus, arvestades Riigikogu 03.06.1997.a. avaldusega, Tallinna Linnavolikogu 05.04.2001.a. otsusega, paljude ühiskondlike organisatsioonide ja Eesti avalikkuse pöördumistega riiklike institutsioonide poole.
Vabaduse monumendi püstitamine Tallinna on üldrahvalik ettevõtmine, mille eelduseks rahvusliku kokkuleppe saavutamine ülalmainitud otsuste alusel. Usun, et vabaduse monumendi rajamise eestvedajaks peab olema vabariigi valitsus presidendi, Riigikogu kohalike omavalitsuste, äriringkondade, selleks loodud sihtasutuse ja üksikisikute toetusel. Aeg vabaduse monumendi püstitamiseks Eesti pealinna on tõepoolest soodsam kui kunagi varem. Toompea ja Tallinn on asunud tööle ühise eesmärgi nimel.
Tee Vabadussõja ausamba püstitamiseni on olnud pikk, konarlik ja vastuoluline. Nüüd sõltub meie tahtest, kas ausammas Eesti pealinna sünnib või mitte. Usun, et toetame 80 aastat tagasi sündinud mõtet meie rahva vabadusvõitluse jäädvustamisel monumentaalse kunstiteose kaudu Tallinnas Vabaduseväljaku ääres Harjumäel või tema jalamil.