„Ma vaatan paadist kiikriga...“

2. veebruar on teadagi küünlapäev, kuid ka Tartu rahulepingu aastapäev. Mida olevat teinud vanad saarlased? Hoidnud ühe vaadi õlut ikka küünlapäevapeoks, sest sellest kuupäevast võis hakata mõtlema kevadiste tööde peale. Kuidas alustada, millest alustada...? Sellist mõnele ammutuntud naljajuttu sai kuulda saarlaste traditsioonilisel küünlapäevaõhtul Läti Majas vähemalt üks laudkond peokülalisi. Oli laupäev, 2. veebruar 2002.

Saarlaste Ühing Torontos (SÜT) pidas traditsioonilist küünlapäevapidu. Osavõtjaid oli mõistagi vähem kui aasta tagasi peetud ühingu 45. aastapäeval (120 peolise piires), kuid see ei kõigutanud saarlaste 48. peo ladusat kulgemist. Lugejale siinkohal selgituseks, et kaks rahvarohket saarlaste küünlapäevapidu peeti varem kui SÜT asutati. Laulu ja lusti kostis avarast peosaalist lumisesse õuegi, sest just küünlapäevaks oli Torontot paar päeva varem tabanud selle talve suurim lumetorm. Ei tea, kas saarlased selles ka osalised olid, kuid suusamõnusid ootavad kaasmaalased võisid sellele vaatamata naljatledes toonitada, et kui mõni asi poolikuks jääb, siis saarlased teevad selle ikkagi ära. Nõustuge! Nagu ajalugu mäletab, siis just tänu saarlaste aktiivsusele (heatahtlikule kangusele) sai Eesti Maja Torontos lõpuks rajatud.

Peosaal oli dekoreeritud saare stiilis. SÜT-i maakonnalipp lavaesisel. Laudadel kuuseokstesse „peidetud“ põ1evad küünlad.

Peo avasõna ütles Saarlaste Ühing Torontos esimees Leida Helde, kes oma aktiivsusega on leidnud koha ka Maakondlikus Esinduskogus, mida too Sõrves sündinud saarlanna hetkel juhib, tegutsedes samal ajal mitmes teises meie organisatsioonis. Ta tervitas kõiki peokülalisi ja ütles samuti tere tulemast end arvatavasti lumest välja kaevanud Hamiltoni külalistele. Seda tervitust kinnitati aplausiga. Kõneleja meenutas 1954. aasta suve, kui Toronto saarlased Kew Beaches üheskoos kokkutuleku organiseerisid. Sealt hakkas arenema mõte, et saarlased võiksid igal aastal kokku tulla, jagamaks mälestusi, lahendamaks probleeme või tulemaks lihtsalt üheskoos rõõmutsema.

Kõik see tundus ja tundub nii loogiline ja see on juba looduse poolt nii seatud, et iga inimgrupp püüab hoida kokku. Nii säilib omapära, tekib teatav võitlus, et hoida elavaina omi tõekspidamisi ja kombeid. Kombeid, mis on pärit juba sellest ajast, kui ligikaudu 11.000 aasta eest sündis — Saaremaa!

Esimene kokkutulek toimuski vastava toimkonna korraldamisel 4. veebruaril 1955 küünlapäevapeo raames. Juba järgmisel kokkutulekul, mis toimus aasta hiljem — 18. märtsil 1956 — asutati Saarlaste Ühing Torontos. Seega küünlapäevapidu sai kindla vundamendi koos ühingu asutamisega ja on kujunenud tõeliseks traditsiooniliseks peopäevaks.

Ka täna — SÜT-i 46. aastapäeval — võib ühing rahuldustundega tagasi vaadata tehtud vastutusrikkale töö1e. Ühingu sündmusrikas tegevus on nii ühingu liikmetelt kui ka ühingu juhatuselt nõudnud pingerikast tööd. Kõikidele neile, kes selles töös on osalenud, kuulub meie kõikide tänu ja tunnustus.

Kuigi viibime hetkel kaugel oma kodusaarest, seda enam tervitatav on tänane kokkutulek. Me võime täna eesti keeles ja eesti meeles möödunud aegu meenutada ja kinnitada usku edasiseks meie ühingu ja eestluse üldiseks arenguks. Mälestused viivad meid taas tagasi tuttavatesse paikadesse ja meile teeb rõõmu see tagasivaade, et võime koos sõpradega astuda mõned sammud mälestusteradadel.

Kuna tegemist oli juba 48. peopidamisega, siis ühingu esimees palus lava ette tulla kõigil neil, kes viibisid esimesel peol — aastal 1954. Paljudele üllatuseks kujunes see rühm saarlasi üpris suureks (vt. fotot).

Kõik fotole jäädvustatud isikud teenisid tugeva aplausi koosviibijailt. Seejärel pidas kõneleja söögipalve, mille lõppedes suunduti maitsma õhtusööki, mis seekord oli rikkalik külmlaud, ja sealt ei puudunud loomulikult kala. Kala, mis on toitnud saarlasi aastasadu. Töötas ka peomaja baar, kus oli saadaval veini, mahla ja teisi jooke.

Ja kõlaski kuulus Saaremaa valss: „Oh, keeruta, lennuta linalakkneidu…“ Õhtu jooksul võis tantsida ja laulda üpris rohkesti ja kel sõnad segi võisid minna, küllap need kasutasid laudadel olevaid laululehti. Nii on saarlaste pidudel ikka olnud.

Tantsuks mängis kogu õhtu vältel Torontos üha kuulsust omav kahemehe orkester „Broadview Boys“, kuhu teatavasti kuuluvad Enno Õunapuu ja Vaado Sarapuu. Kui peonalja visates lisada, et looduses ei pruugi need puud mitte omavahel nii hästi kokku kasvada, siis nende muusikameeste koostöö väärib imetlust ja tänu peolistelt kui ka siinselt ühiskonnalt tervikuna. Enno klahvpilli ja laulu toetas ja kandis Vaado saksofon ja klarnet väga oskuslikult. Jalakeerutajad tundsid end kujutelmas üpris sageli nautimas Saaremaa valgeid öid („White Nights“). Seda tänu just professionaalsetele meie ühiskonna muusikameestele. Olge sama vaprad edasi — Broadview Poisid!

Laul ja tants on olnud saarlaste vaprale tööle alati tugevaks toeks ja lõõgastuseks. Peol viibis ka nooremat generatsiooni, nende hulgas ajaloost tuntud esimese ärkamisajastu muusiku, helilooja-viiuldaja-kirjaniku Peeter Süda neljanda põlve esindaja Denise Kelly koos torontolase Peeter Sark'iga. Vanemast generatsioonist võis taaskohtuda paljude tantsuhuvilistega: Senny ja John Rosin olid vapralt taas tantsimas nii Saaremaa valsse kui ka ladina-ameerika tantse. Olgu lisatud, et see eeskujulik tantsupaar on puudunud vaid kolmelt saarlaste küünlapäevapeolt! Silma hakkas peo käigus muuhulgas üks ilus proua Mustjala rahvariietes. Lydia Proos Vancouverist oli torontolaste Miki ja Vaike kutsel esimest korda peol ja oli selle korraldusega väga rahul. L. Proos on Vancouveris tegev kohaliku baptisti koguduse naisringis. Lydia sõnutsi meeldib talle väga tants. Külaline läänerannikult pälvis ka ühe loteriivõidu.

Peo kavaosa lõpetab tavaliselt ikka põnev loterii. Nii ka seekord. Aktiivne Hilda Härm oli kudunud loteriivõiduks villased käpikud (võitis Stella Pahapill) ja beebi kampsuni koos sokkidega (võitis Robert Kreem). Saarlasest kunstniku Ludvig Rauna maali, mis oli peo peavõiduks, võitis Evi Tõnsau, kes osaleb regulaarselt küünlapäeva pidudel. Ukseauhind, mille loosis välja Johannes Pahapill ja milleks oli uhke täidetud kingitustekorv, kuulus loosi kinnitusel Liia Sutt-Aidametsale. Võitude kätteandjaks oli tuntud SÜT-i tegevliige Leida Tõsine.

Laul ja tants aga kestsid edasi. Pidu võis küll mõndagi veidi väsitada, kuid kandis tahtmatult teda sinna, kus on tema juured. Kujutluses võis ju näiteks olla see nii:

Kadakad. Silmapiiril meri. Paat üle vee. Heinamaa. Kala. Üks talu. Hörk, omapüütud lest ja kuumad tuhlid sinna juurde. Tule nüüd tiitsasti, höikab perenaine sööma. Mönus suveöhtu. Kus nii saab olla? Eks ikka ja alati Saaremaal. Saarel, mis on seisnud üle aegade, kus ikka ja alati on meri ja kala ja paadid ja mönus öhtu. (Ütleme ja kirjutame (ö) seetöttu, et üle maailma ja merede ja üle tuhandete keelte on ilmas ikka ja alati veel üks keel — eks ikka see oma, mönus saare keel...)

Toivo Ok

Märkmed: