Pühapäeval, 8. veebruaril pakkusid Bostoni First and Second Church’is meile juba tuntud lauljatar Hanna-Liina Võsa ja ta saatja, pianist Hando Nahkur muusikalise maiuspala, mille sarnaseid on harva kuulda. Kontsert, mis oli käesoleva aasta Balti kontsertseeria viimane, oli võrreldes varasematega eriti südamlik ja kodune. Raske öelda, kas see oli tingitud kavast, esitatust, esinejaist või neist kõigist.
Kontserdi esimene pool, mis möödus ülikiiresti, oli pühendatud eesti rahvalaulule. Avanumbriks oli rahvuslik laul „Kodukotus“, mille Hanna-Liina esitas saateta. Järgnes valimik vanemat ja uuemat klaverisaatel esitatud lauluvara (Kunileid, Sarapik, Saebelmann jt.). Siinse arvustaja arvates väärivad erilist esiletõstmist Hanna-Liina kristallselge hääl ja laitmatu intonatsioon. On ka märkimisväärne, et Hando Nahkuri saade oli suurelt osalt mitte noodist mahamängitud, vaid kohapeal improviseeritud! Siin tuleks mainida Hando sõrmekergust, mis lubas solistil just parajasti esile tulla. Kaks viimast vaheajale eelnenud laulu, mis järgnesid teineteisele ilma vaheta —Tungal/Ehala „Näkilaul“ ja Ehala „Mis on kodu, kus on kodu“, esimene neist uudselt unistav, teine hoopis särtsakas — moodustasid nauditava kontrasti rütmikas.
Vaheajale järgnes Hando Nahkuri rohkem kui kompetentselt ettekantud Franz Liszti „Hispaania rapsoodia“. On ju tõsi, et kriitiku ülesanne on miinuseid leida, mis sel juhul, arvestades pala tehnilist raskust, ei tohtinuks olla raske, aga paraku ei olnud neid kuulda ei näppudes ega hinges.
Ülejäänud osa programmist oli pühendatud nii eesti (Valgre, Vetemaa, Vinter) kui ka rahvusvahelisele (Brooker, Bernstein, Webber) lauluvarale. Jällegi paistsid silma — õigemini, kostusid kõrva — Hanna-Liina puhas ja küllaltki tugev hääl, mõlema kunstniku hea dünaamika ja igati tabav esitus. Kurvastavalt mõjuv oma tähenduses oli Gary Brookeri „Oo rand, jää vait“, mis meenutas reisilaeva Estonia hukku, millest, nagu Hanna-Liina selgitas, ta oma vend vaevalt pääsenud oli.
Hanna-Liina Võsa alustas õpinguid 4—5aastasena Ave Kumpase lauluansamblis. 12-aastaselt esines ta juba solistina Eesti Televisioonis. Järgnesid peaosad peaaegu igas kooliteatris lavastatud muusikalis. Olles otsustanud laulmisega tõsist karjääri teha, pürgis ta peale keskkooli lõppu Ameerikasse edasi õppima, mis algul sugugi kerge polnud. Paar aastat hiljem lõpetas ta New Yorgis asuva American Musical and Dramatic Academy. Senini on Hanna-Liina kuulsus, eriti siin Ameerikas, põhinenud ta edule muusikalis „Grease“, kuid samahästi on ta võimeline seisma omal jalul ka iseseisva solistina. Soovime talle edu ja õnne! Sama ka Hando Nahkurile, kelle võimed muusikuna ulatuvad klassikast dzhässini. Hando on peale Tallinna Muusikakooli lõpetamist ja Eesti Muusikaakadeemias õppimist ennast praegu Yale’i Ülikoolis täiendamas.
Mõnus kontsert Bostonis
Kultuur
TRENDING
