Mönusat suvemuusikat Saaremaalt
Kultuur | 03 Jun 2003  | Tõnu NaelapeaEWR
Saaremaa valss. 2 CDd, Hitivabrik, HF CD 060, 2002

Teame, et saarlane on külalislahke ja heatahtlik mujalt tulnute vastu. Teame ka, et suvi on varsti käes, ning paljud meie lugejatest kavatsevad suvel Eestit külastada, või tunnevad ehk kedagi, kes sinna läheb. Oleks hea aeg siis ka Saaremaale kanda kinnitada, vaadata, kas sealt saaks osta toredat menumuuusika kogu, kahte CDd ühes uhkes pakendis, “Saaremaa valss”. Kui kuressaarlased ja kihelkondlased on need kõik juba ära ostnud, siis ehk Leisi mehed teavad, kust seda saab. Tagavaravariandina leiab kindlasti selle kogu pealinnast Tallinnast. Kuid soovitaks siiski enne Saaremaal ära käia.

See plaat peaks meeldima kõigile, eelkõige aga meie vanemale generatsioonile, kuna siin pole ei kära ega müra, kummalisi laulusõnu ega karvaseid lauljaid. On hoopis eesti paremate lauljate poolt lauldud Saaremaa inspiratsioonil loodud looming. Esimene kahest plaadist algab Valgre tuntud Saaremaa valsiga, laulavad Saaremaa oma kuulsus Ivo Linna, Mait Maltis, Boris Lehtlaan ja Erich Krieger - eesti menumuusika parimad! Need neli ongi siin peamised Saaremaa laulude interpreedid. Peamiselt meeslauljad, kuigi Heidy Tamme ja Heli Lääts esinevad siin ka, mõlemad ühe lauluga. Marko Matvere ja VLÜ esinevad “Muhu saare mullapinnaga” — ju pidi Muhuga ka arvestama, on ju kaks saart teega ühendatud. Ka Abrukat pole unustatud, Salme Tuuliku “Abruka valss” Maltise meeldivas esituses on samuti plaadil. Toronto ja Lõuna-Ontario eestlastele toredaks üllatuseks on plaadil ka saarlase Ärni Kääridi “Saare polka”.

Teine plaat on pühendatud Albert Uustulndi loomingule. Uustulnd oli kahekümnenda aastasaja teise poole üks rahvalikumaid eesti kirjamehi ning laialt tuntud laulude autoreid. Ametlikku tunnustust jagus sellele Saaremaa mehele elu jooksul napilt, seda enam väärib tähelepanu, kuidas tema teosed on rahva hulgas omaks võetud.

Kuigi mõlemad plaadid on head, meeldis siinsele kuulajale Uustulndi looming rohkem — ehk selle tõttu, et nii mitmetki laulu kuulsin esmakordselt. Mati Nuude lauldud “Sinavad veed“ manas silmade ette Panga pangal kadakate vahel päikese käes peesitamise, soola ja adru hõng ninas, sinised lained rahulikult laksumas vastu panga jalamit. Ka teise varalahkunud laulja, Tarmo Pihlapi poolt salvestatud “Nukrad silmad” meenutas teisi Saaremaal veedetud hetki, seekord Mändjala rannal kõndimist hilisõhtutunnil, teades, et järgmisel päeval tuleb mannermaale taas sõita, Saaremaa maha jätta.

Need laulud on kõik soojalt ja südamlikult, saarlase sõbralikkusega salvestatud meenutused. Nagu Uustulnd ise oma loomingu kohta kunagi mainis, “mis see üks hea laul muud ongi, kui hea viis ja sobilikud sõnad”.

Kui sel suvel Saaremaale ei pääse, tehke kindlaks, et kodumaa, kodusaarte külastajad vähemalt suviselt sooja “Saaremaa valsi” jaoks sumadanis ruumi leiavad. Mönus salvestus, kiiduväärt idee, lahedat kuulamist ja naudingut kõigile.



 
Kultuur