Heidi Raba: Sügaval ees. Autori kirjastus, 2009. Illustreerinud Salme Allikhein. 64 lk. Sellest on möödunud peaaegu päevapealt kolm aastat, kui mul oli au ja heameel arvustada autori esimest luulekogu „Teine fookus“. Nüüd, olles korduvalt lehitsenud ta uut kogu, on rõõm tõdeda, et autor on suutnud jääda endale truuks; raputanud maha kõik, mis ta põhiolemusele võõras ning asunud kultiveerima oma isiklikku luulepõldu just nende vahenditega, mis talle omased.
Nagu eelmises kogus, nii on ka käesolevas avaldatud 49 luuletust jäetud tsüklitesse jagamata. Ei saa öelda, et kogu seeläbi oleks midagi kaotanud. Vormi osas on autor täielikult minetanud riimilise luule, mille eest võib talle vaid kiitust avaldada. On enam kui ilmne, et eepiline vabavärss on autorile sobivaim väljendusviis. Pole ju oluline, millist liiklusvahendit kasutatakse. Tähtis on, et pärale jõutakse. Heidi Raba jõuab inimhinge ukse taha kõige kindlamalt just selle sõiduki abil. Koputab ja talle on võimatu avamata jätta.
Heidi Raba luuletused on reljeefsed meeleolupildid. Hingepeegeldused, mis elavad oma iseseisvat elu, sageli sõltumata autori tahtest. Allasurutud soovid, sügavusse peidetud igatsused, mis nõtkete meduusidena ootavad valgust ajal, mil autor sukelduva kivi ringidena üle vee sirutab end päevaste toimetuste kütkes igasse ilmakaarde (Korallirahu). Parimaks kasvupinnaks neile on üksindus, mida autor on suuteline nautima mitte ainult looduses, vaid ka suurlinnas, auto- või trammiliikluses, isegi kokkupõrke kirjelduses. Pöörane igatsus siseneda muretusse lapsepõlve tuleb ootamatult ja hoiatamata. Autor näeb kõike üksi, läbi isikliku prisma, ka neil harvadel juhtudel, kus ta kasutab „mina“ asemel „meie“. Ja ometi on ta olemuselt kõike muud kui minakeskne.
Autori luulekeele ilmekus, kujundite ja võrdluste oskuslik kasutamine on läbi teinud tugeva arengutee. „Paplid hammustavad päikesest esimesi tükke“ (Kuulajad); „...kaks naist vahetavad viisakusi...lükates hoolikalt valitud sõnu üle laua, nagu tassi kuuma vedelikuga“ (Tõeline muster); „...mõtted läksid justkui suusajäljepaar üle lageda kaugusesse“ (Kõrgustikul).
„Sügaval ees“ on luuleraamat, mida tahad hoida käeulatuses, et ikka ja jälle sellesse pilku heita ning saada ilujanusele hingele uut kosutust. Õhukeses värsivihus pole ainsatki luuletust, kust seda ei võiks leida. Enamik neist ei ole kantud ühest suurest mõttest, vaid sisaldab hulga väikseid, mis esimesel lugemisel ei tarvitse silma hakata.
Kui ma autori eelmist kogu arvustades nimetasin seda paljutõotavaks tiivaprooviks, jäädes ootama uhket kotkalendu, siis nüüd mõistan oma tollase ennustuse kohatust. Head luulet ei tule tingimata otsida taeva kõrgusest, pilvede vahelt. Seda leidub ka võilillevälul, kui oskad kõndida mööda vaikuse jalajälgi, kus päike tuleb sinuga koos, ettevaatlikult lükates tohutut varju su ees.
