Henn Põlluaas
Kiri Soomest

FOTOD Risto Kurki

Laupäeval 27.08.2011 tähistati Luumäel Soomes soomepoiste JR-200 ausamba avamise 20. aastapäeva. Kuna olen, mis sest, et sõjas pole käinud, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse ja Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse liige, siis oli mul au esineda Eesti nimel tervituskõnega arvukale publikule. Kohal oli nii Soome parlamendiliikmeid kui ka muid poliitikuid, kohalike omavalituste esindajaid, sõjaväelasi mh mitmeid kindraleid, veterane, pärimustöö tegijaid, kohalikke inimesi, külalisi ja sõpru.

Artikkel: http://hennpolluaas.blogspot.c...

Algul oli ausamba juures õnnistamine ja pärgade panek, seejärel pidulik aktus koolimajas. Vallamajas oli avatud soomepoiste teemaline fotonäitus. Peakõne pidi Ida-Soome kaitseringkonna ülem, kindralmajor Jukka Pennanen. Loeti ette ka Soome ja Eesti presidentide tervitused. Ilvese oma meie saatkonna esindaja poolt ja millegipärast eesti keeles. Eestist oli kohale saabunud üle saja inimese - soomepoisid, nende abikaasad, Eesti Soomepoiste Pärimusühingu liikmeid, mõned Vabadusvõitlejate Liidu esindajad ning Politsei ja Piirivalve orkester. Esines ka ühendkoor, kus lisaks soomlastele laulsid mõned soomepoiste koori mehed ja mida dirigeeris ka prof. Uno Järvela, SSEÜ esimees. Oli just paraja pikkusega, väga kena, isamaaline ja südamlik üritus. Suur tänu korraldajatele.

Alati kui ma vastavatel üritustel Soomes viibin, meenub mulle, kuidas vastupidiselt Soome kolleegidele, kardavad Eesti võimulolijad meie veterane ja vabadusvõitlejaid avalikult tunnustada ning kuidas nende üritustele vaid mõni üksik poliitik aeg-ajalt tulla julgeb, kes siis esineb mitte Riigikogu ega erakonna esindajana vaid mõne suvalise seltsi liikme või eraisikuna. Mis siin karta on - võitlesid ju eestlased ja soomlased ühel pool, sama vaenlase vastu ja oma maade vabaduse eest.

Pidasin kõne soome keeles, kuid siia panen muidugimõista eestikeelse variandi. Ja olgugi, et see on iseenda saba tõstmine, kuid ma ei jäta siiski mainimata, et tänajate ja kõne kiitjaid tungles peale ürituse lõppu minu ümber üsna palju ja pikalt. Üks ürituse peategelastest ütles, et: "Sina saad eestlasena märksa enam välja öelda kui meie, kuid Sa tead seda nähtavasti väga hästi ka ise". Noh, eks hea lugeja mõistab ise, millist lõiku või lauset ta silmas pidas.


Head Soome sõbrad ja peokülalised!

Mul on hea meel ja au edastada Teile parimad tervitused Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduselt ja ka Eesti Soomepoiste Pärimusühingult.

Olen esimest korda siin ausamba juures, kuid ometi tunnen Luumäega tugevat sidet. Esiteks - minu isa sai siin sõjalise väljaõppe koos teiste eesti vabatahtlikega, kes olid tulnud siia sooviga aidata Soome rahvast ja võidelda meie ühise vaenlase vastu. Teiseks -see, mille eest need vaprad mehed tollal sõdisid on ju tänaseks täide läinud - Soome säilitas iseseisvuse, Nõukogude Liit lagunes ja Eesti sai vabaks. Ja kolmandaks - selle ausamba kujundas minu hea sõber.

Kuigi siin koolitati eesti poistest sõdureid Soome armee tarvis, peeti silmas ka Eestil ees olevaid võitlusi. Luumäki ja Taavet omavad seetõttu meie jaoks enam tähtsust kui arvatagi oskaks. Kui venelaste rünnakud Eestis läksid eriti kibedaks ja Soome soovis sõjast eemalduda, siirdusid siin koolitatud mehed tagasi Eestisse ning täitsid auga enda sõdurikohustuse ka oma kodumaa ees. Eesti küll vallutati Vene hordide poolt, kuid soomepoisid jätkasid võitlust - kes metsavennana Eestis, kes taganedes läände.

Soome ja Eesti vabaduse eest peetud võitluse eest pidid nad kallist hinda maksma. Elu, tervise ja Siberi vangilaagrites veedetud aastatega, kuid see on ära tasunud. Kommunistlik koloss varises kokku. See on parim tõestus, et vabaduse ja iseseisvuse eest tuleb alati võidelda, ka siis kui see näib lootusetu olevat.

Luumäele annavad erilise tähenduse ka sündmused 20 aastat tagasi. Siis kui seda mälestusmärki avati, algas Moskvas vanameelsete riigipöördekatse, mis ebaõnnestus. Avamisel pidas kõne ka toonane Eesti välisminister Lennart Meri, kes järgmistel päevadel asus maailma riikidelt nõutama Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamist. See polnud kerge, sest lääs oli hoiatanud baltlasi paadikõigutamise eest ja toetas hoopis Gorbatšovi, kelle plaanidesse meile vabaduse andmine ei mahtunud. Uuendusmeelsete võit muutis aga olukorra - eestlased võtsid oma riigi tagasi ja maailm taastunnustas Eesti Vabariiki.

Ausamba juures olijad ja esimest korda peale sõda üle terve maailma kokkutulnud soomepoisid seda aga veel ei teadnud. Ei teatud, mis juhtuma hakkab ja kas on turvaline minna või pääsevadki nad üldse koju tagasi, sest Punalaevastik blokeeris Eesti rannikut ja Pihkva dessantüksused, kellel oli käsk eestlaste vabadusepüüdlused maha suruda, olid soomusmasinatel teel Tallinna.

Loodetavasti ei toimu peale tänast üritust Moskvas uus riigipöördekatse, kuid vähemalt mõtteviisis peaks Venemaal toimuma pööre küll. Eriti vaadates Venemaa ebademokraatlikke suundumusi ja tegusid, mis paljastavad Venemaa jätkuva pürgimuse maailmahegemoonia poole.

Teame hästi, et just sellised pürgimused põhjustasid sõja ja Euroopa rahvastele mõõtmatuid kannatusi. Peokõnes ei ole vist vaja üles loetleda, mida venelased saatsid korda meie rahvaste ja riikidega. Seda ebaõiglust ja neid inimsusevastaseid kuritegusid ei ole tänaseni hüvitatud. Selle eest ei ole isegi vabandust palutud. Kui natsikurjategijad said oma karistuse, siis kommunistlikke kurjategijaid ei ole karistatud. Venemaa, kes meile kallale tungis ja hävitas kümneid kordi enam inimelusid kui natsi-Saksamaa, õigustab neid tegusid tänaseni. Et meil oleks heanaaberlikud suhted ja et midagi sellist ei korduks on vaja, et Venemaa mõistaks ja võtaks vastutuse oma tegude eest. Senikaua oleme sunnitud tõdema, et midagi ei ole muutunud - ainus suund, kust meid mõlemaid varitseb oht on ida ja ainus riik, kes meie vaenlane võiks olla, on Venemaa.

Seda ausammast poleks, kui puuduks eriline side ja kokkukuuluvustunne eestlaste ja soomlaste vahel. Kui me poleks vennasrahvad või kui meil puuduks sõprus ja tahe teineteist aidata. Seda ausammast ei oleks, kui eesti poisid ei oleks võidelnud Soome vabaduse eest, kui soome rahvas ei oskaks seda hinnata ja kui Soome veteranide- ja reservistide organisatsioonid ja rahakogumisel osalenud inimesed ei oleks soovinud oma tänu avaldada.

Põhjust teineteisele tänulik olla on meil mõlemal, sest ka soomlased on võidelnud Eesti vabaduse eest ja ka eestlased on neile vapratele poistele mälestusmärgi püstitanud. Kõik need teod, mis meid ühendavad, pole tehtud mitte kasusaamise eesmärgil, vaid puhtast südamest. Just see annab meie sõprusele jõu ja tõelise väärtuse.

20 aasta tagused sündmused andsid Eestile võimaluse taasiseseisvaks saada ja ajalugu muutis Luumäel püstitatud soomepoiste ausamba seeläbi ka omamoodi Eesti vabaduse sümboliks. See ühendab meie ühise mineviku oleviku ja tulevikuga. See annab usku meie sõpruse püsimajäämisele ja lootust meie unistuste täitumisele.

Ükskõik, mis tulevikus ei juhtuks, oleme me, nii eestlased kui soomlased, valmis oma au ja vabaduse eest seisma ja loomulikult teineteist aitama. Kui vaja siis mõõk käes. Nagu tegid seda mehed, keda me täna siia austama oleme tulnud. Aitäh neile!

Ja suur tänu teile, head Soome sõbrad, et olete neid meeles pidanud ja toetanud! Teid on liialt palju, et mul oleks võimalik kõiki eraldi ja isiklikult tänada, kuid te olete kõik meil meeles. Aitäh teile!

Eestlased Eestis

TRENDING