26. jaanuaril 1921 sai Eesti Vabariik de jure tunnustuse Liitlasriikide Kõrgemalt Nõukogult, kuhu kuulusid Belgia, Itaalia, Jaapan, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Eesti oli küll oma iseseisvuse välja kuulutanud juba 24. veebruaril 1918, saavutanud Nõukogude Vene poolt de jure tunnustuse 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga, kuid Euroopa suurriigid ja Ameerika Ühendriigid ei kiirustanud noore vabariigi ametliku tunnustamisega, sest ei tahetud siduda end kohustustega veel ebakindlas uues Euroopas.
Fotol vasakult prof. Andres Kasekamp, Belgia suursaadik Nicolaas Buyck, dr. Julien Gueslin ja näituse koostaja Heini Vilbiks Välisministeeriumist.
Eestit abistati küll maad okupeerinud Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vastu, seega tunnustati küll Eesti Vabariiki de facto. Eesti verivärsked diplomaadid eesotsas Karl Robert Pustaga pidid aga nägema suurt vaeva, et võita I maailmasõja võitnud suurriikide usaldust Eesti Vabariigi vastu de jure tunnustamiseks. Isegi 26. jaanuaril 1921 toimunud nõupidamisel käis veel Euroopa poliitikute vahel tõsine diskussioon, kus esitati nii poolt kui ka vastuargumente tunnustusele. Koos Eestiga said Liitlasriikide Kõrgema Nõukogu poolse de jure tunnustuse ka Läti ja Georgia, kuid mitte veel Leedu, kes oli Vilniuse pärast konfliktis Poolaga, Prantsusmaa liitlasega.
Üheksakümmend aastat tagasi aset leidnud Eesti de jure tunnustamise puhul toimus Belgia suursaatkonna initsiatiivil ja Eesti Välispoliitika Instituudi korraldusel ning Eesti Välisministeeriumi, Belgia, Briti, Itaalia, Jaapani ja Prantsusmaa suursaatkondade kaasabil Tallinnas Õpetajate Majas rahvusvaheline seminar „De jure tunnustamine 26. jaanuaril 1921: Eesti
Vabariigi maailmalavale astumise 90. aastapäev“. Tervitussõnad ütles Belgia suursaadik Nicolaas Buyck, kes ka seminari juhatas. Seminari avas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja seejärel sai sõna Läti Vabariigi Seimi spiiker Solvita Aboltina. Prantsuse Rahvusraamatukogu konservaator ja Pierre Renouvini Instituudi kaastöötaja Julien Gueslin pidas ettekande „Eesti tunnustamine ja Prantsusmaa: poliitilisest tunnustamisest tegeliku tunnustamiseni.“ Sonoko Shima Jaapani Showa Naisülikoolist tutvustas Eesti ja Läti tunnustamist Jaapani seisukohast. Michelangelo Zaccarello Verona Ülikoolist rääkis Itaalia kontaktidest Eestiga pärast de jure tunnustamist.
Lauri Mälksoo Tartu Ülikoolist analüüsis de jure tunnustamise kajastusi tänapäeva Euroopas. Järgnes elav diskussioon riikide tunnustamise probleemide üle tänapäevases maailmas (Kosovo, Põhja-Küpros), mida juhatas Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja Tartu Ülikooli Balti poliitika õppetooli professor Andres Kasekamp. Seoses seminariga oli Välisministeeriumi poolt koostatud ka teemakohane näitus, kus oli eksponeeritud Eesti tunnustamisega seotud dokumente Eesti, Belgia, Briti, Itaalia, Jaapani ja Prantsusmaa arhiividest.
Peep Pillak
Fotol vasakult prof. Andres Kasekamp, Belgia suursaadik Nicolaas Buyck, dr. Julien Gueslin ja näituse koostaja Heini Vilbiks Välisministeeriumist.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
tartu rahu teemal30 Jan 2011 02:30
Venemaa peab end mõnes küsimuses vaid Nõukogude Liidu (tuumalepped, omandireformiga seotud jne), mitte aga Nõukogude Venemaa õigusjärglaseks, millega Eesti Tartu rahu sõlmis. Tartu rahu sõlmiti riikide vahel, mida ükski teine riik ega rahvusvaheline organisatsioon sel momendil maailmas ei tunnustanud. Nõukogude Venemaad tunnustasid hiljem lisaks Eestile veel vaid Läti, Leedu, Soome, Poola ja Saksamaa. Nõukogude Liit loodi 1922. aasta 30. detsembril.
vaps28 Jan 2011 01:16
Kui isehakanud pagulastegelased (Uluotsa - Tiefi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Rahvasteliit lähtus sellest, et Nõukogude Eesti astus ise Rahvasteliidust välja 1941. aasta 6. augustil ja lähtus Johannes Varese valitsuse järjepidevusest. Rahvusvahelise õiguse järgi saab luua eksiilvalitsuse vaid sõja tingimustes. Näiteks, nii loodi II maailmasõja ajal Prantsusmaa, Poola ja Tšehhoslovakkia eksiilvalitsused Londonis. Eesti presidendi Konstantin Pätsi poolt ametisse nimetatud Johannes Varese valitsus (andis presidendile vande 21. juunil), mis oli tunnustatud nii Rahvasteliidu ja hiljem ka ÜRO poolt ning sellest lähtuti ka Teherani - Jalta konverentsidel, oli II maailmasõja ajal eksiilis Nõukogude tagalas Jaroslavlis. 1953. aastal moodustati Norra ranniku lähedal neutraalvetes koguni kaks Eesti eksiilvalitsust, mis olid rahvusvahelise õiguse seisukohalt tühised ja mitte ükski riik neid ka ei tunnustanud. Ühte neist juhtis peaminister presidendi ülesandeis August Rei ja teist peaminister presidendi ülesandeis Alfred Maurer. Leedukate ja lätlaste poolt sarnaseid mõttetuid eksiilvalitsusi ei loodudki. Pätsi - Tõnissoni pooldajate EW aegne vastaseis jätkus nii Saksa okupatsiooniaegses Ribbentrop - Uluotsa pakti alusel ja SD -egiidi all loodud Rahvuskomitees kui ka paguluses.