26. jaanuaril 1921 sai Eesti Vabariik de jure tunnustuse Liitlasriikide Kõrgemalt Nõukogult, kuhu kuulusid Belgia, Itaalia, Jaapan, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Eesti oli küll oma iseseisvuse välja kuulutanud juba 24. veebruaril 1918, saavutanud Nõukogude Vene poolt de jure tunnustuse 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga, kuid Euroopa suurriigid ja Ameerika Ühendriigid ei kiirustanud noore vabariigi ametliku tunnustamisega, sest ei tahetud siduda end kohustustega veel ebakindlas uues Euroopas.
Eestit abistati küll maad okupeerinud Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vastu, seega tunnustati küll Eesti Vabariiki de facto. Eesti verivärsked diplomaadid eesotsas Karl Robert Pustaga pidid aga nägema suurt vaeva, et võita I maailmasõja võitnud suurriikide usaldust Eesti Vabariigi vastu de jure tunnustamiseks. Isegi 26. jaanuaril 1921 toimunud nõupidamisel käis veel Euroopa poliitikute vahel tõsine diskussioon, kus esitati nii poolt kui ka vastuargumente tunnustusele. Koos Eestiga said Liitlasriikide Kõrgema Nõukogu poolse de jure tunnustuse ka Läti ja Georgia, kuid mitte veel Leedu, kes oli Vilniuse pärast konfliktis Poolaga, Prantsusmaa liitlasega.
Üheksakümmend aastat tagasi aset leidnud Eesti de jure tunnustamise puhul toimus Belgia suursaatkonna initsiatiivil ja Eesti Välispoliitika Instituudi korraldusel ning Eesti Välisministeeriumi, Belgia, Briti, Itaalia, Jaapani ja Prantsusmaa suursaatkondade kaasabil Tallinnas Õpetajate Majas rahvusvaheline seminar „De jure tunnustamine 26. jaanuaril 1921: Eesti
Vabariigi maailmalavale astumise 90. aastapäev“. Tervitussõnad ütles Belgia suursaadik Nicolaas Buyck, kes ka seminari juhatas. Seminari avas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja seejärel sai sõna Läti Vabariigi Seimi spiiker Solvita Aboltina. Prantsuse Rahvusraamatukogu konservaator ja Pierre Renouvini Instituudi kaastöötaja Julien Gueslin pidas ettekande „Eesti tunnustamine ja Prantsusmaa: poliitilisest tunnustamisest tegeliku tunnustamiseni.“ Sonoko Shima Jaapani Showa Naisülikoolist tutvustas Eesti ja Läti tunnustamist Jaapani seisukohast. Michelangelo Zaccarello Verona Ülikoolist rääkis Itaalia kontaktidest Eestiga pärast de jure tunnustamist.
Lauri Mälksoo Tartu Ülikoolist analüüsis de jure tunnustamise kajastusi tänapäeva Euroopas. Järgnes elav diskussioon riikide tunnustamise probleemide üle tänapäevases maailmas (Kosovo, Põhja-Küpros), mida juhatas Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja Tartu Ülikooli Balti poliitika õppetooli professor Andres Kasekamp. Seoses seminariga oli Välisministeeriumi poolt koostatud ka teemakohane näitus, kus oli eksponeeritud Eesti tunnustamisega seotud dokumente Eesti, Belgia, Briti, Itaalia, Jaapani ja Prantsusmaa arhiividest.
Peep Pillak
