Ärman pole enam tükk aga meil käind, kaebas, et kripp pidi kallal olema. Ilmad kisuvad kevadiseks, aga talv ei raatsi veel võimu käest ära anda ja saadab vahel äkki sahmaka külma just siis, kui sina oled ilparaka kombel õues ja koduni on veel tükk maad. Eks Ärmaniga oli nisuke asi juhtund ja nõnna ta aplaagrisse jäigi.

Ükspäe Ärman saatis oma poja enda asemel minuga juttu ajama. See oli temast ilus, sest ma tahaks ka ikke selle ilmaeluga kursis olla, kuigi ise enam väljas ei käi. Poiss, noor tudeng, terane nigu naaskel, temaga ea juttu vesta. Natuke kriukasi täis küll ja ninatarkust omajagu kah. Katale ta sellepärast ästi ei meeldi, aga mul pole sest kedagi. Noor inime, las targutab, küll elu iljem õpetab.

Poiss veeretaski varsti jutu nisukese teema peale, kus kiskus vaidluseks. Esiotsa olime ilusti ühel nõul, aga siis viskas vimka sisse. Jutt tuli tülidest ja tapelustest. Poiss arvas, et kui kaks inimest kaklema lähvad, siis nad lõpuks väsivad ära ja löömal tuleb lõpp. Aga pärast tüli peaks tulema leppimine, sest vihapidamine ja teineteise altkulmu põrnitsemine ei kõlba kuskile. No mina sellega täitsa peri. Ütlesin, et tuleb jah ära leppida. Ise mõtlesin, et vat kus arukas noormees. Aga noormees küsis siis minu käest, et kump peaks leppimisega algust tegema. No see, kes tüli alustas, noh. Nii ma poisile ütlesin.

Aga poisiväänakas vaatas mulle kavala näoga otsa ja tahtis asja edesi arutada. Ütles, et kui näituseks praega su naabrimees astub uksest sisse ja äsab sulle vasta pead ja sina kahmad kargu ja annad vasta, kump siis tapeluse alustaja on. No naaber noh, tema lõi ju enne. Aga poiss ütles, et vat ei ole. Kui tema sind lõi, siis pold veel mingit kaklust, sina lihtsalt said peksa. Kakluses on kaks poolt ja see tähendab, et kaklus algas alles siis, kui sina vasta lõid.

Ma kratsisin tükk aega kukalt ja siis küsisin, et kas mina pean vastuakkamise eest andeks paluma. Tema vastas, et paistab nii küll, ega muidu leppimisest midagi välja ei tule. Lisas veel juurde, et ei tähendagi, kas sõditasse sõnadega vai kakeldasse kaigastega. Kui naaber tuleb ja ütleb, et sina oled tõbras, siis tema avaldas oma arvamist, see õigus on igal inimesel. Aga kui sina küsid, et kuda nii, siis muidugi kisub tüliks ja sina oled alustaja. Kui sa pärast andeks paluda ei taha, siis sul puudub mõõdutunne.

Kata oli köögist meie juttu pealt kuuland, kargas äkki tuppa, tainarull pihus ja käratas poisile: „Ma sulle massuurikule mõõdan, vana meest narrima!“ Poiss kadus uksest nigu keravälk. Ei julgend kohale jääda ja selgitada, kes kelle käest andeks peab paluma. Ei, kas teate, olgu mis on, aga minu Katal on küll mõõdutunnet ülejäägiga.

Märkmed: