Kanada päevikust EE # 49 2014
Esimesel jõulukuu päeval teatas Kanada statistikaamet, et vahelduseks on häid uudiseid kuritegevuse vallast. Teatavasti on Ottawas võimul olevad konservatiivid pukki pääsenud osaliselt lubaduste pärast, mille eesmärgiks on kriminaalset tegevust Vahtralehemaal vähendada. Mõne inimese koostis on aga selline, et isegi vangla, või nagu mõnes teises riigis paigas olev surmanuhtlus, ei heiduta teda, ikka mõrvab, kui hoog peale tuleb.

Just mõrvadele keskendus pressiteade, mida edastas ajakirjandusele Canadian Press. Andmete järgi mõrvati mullu Kanadas protsentuaalselt elanikkonnast vähem inimesi kui pea poole sajandi jooksul, 2013 mõrvade määrarv oli viimati madalam 1966. aastal. Iga 100 000 inimese kohta viidi läbi 1,44 tapmist, mis omakorda oli kaheksa protsenti madalam kui aastal 2012. Kas konservatiivide kampaania kannab vilja või on inimesed muutunud rahulikumaks, on keeruline küsimus, vastust pole lihtne leida.

Seda eriti, kuna paraja irooniana oli allakirjutanul kaks päeva varem, laupäeval, väga pingerikas ja pikk autosõit Eesti Majast koju, nädalavahetusel saab seda retke tavaliselt keskmiselt veerand tunniga läbi viia. Kuid sel korral oli üllatuseks Confederationi sild, mis ühendab East Yorki ja Leaside’i, ületades Doni jõge ja ürgorgu koos seal asuvate raudtee ja DVP-magistraaliga, politsei poolt suletud. Liiklusummikud kõikjal, sellised, mida pole laupäevasel päeval vist kunagi varem näinud. Ning kuna valikut polnud – tuli orgu kunagi ületada – siis pikk ja keeruline sõit koju kestis enam kui tunni. Õhtul, pimedas oli olukord isegi hullem Eglintoni ja Lawrence’i tänavatel, nädalalõpul olid ju poodides suured väljamüügid, millest arvukalt osa võeti.

Seletus ilmus järgmise päeva ajalehes – nimelt oli eelmainitud sillalt üks mees enesetapu sooritanud, hüpates kõrgelt magistraalile, sulgedes selle lõunapoolse liikuse kaheksaks tunniks. Sild jäi muidugi ületamatuks sama kauaks. Miks politsei pidi nii pikalt seda suitsiidi uurima, jääb mõistatuseks, eriti kuna nad pidid teadlikud olema, et tulemuseks oli see Torontole nii omane gridlock või absoluutne liiklusummik, kus autod sentimeetrite kaupa liiguvad. Ent see olgu kordnike südametunnistusel. Kuid ühe inimese meeletu viimane otsus halvas suure osa Kanada suurimast linnast.

Mis aga samas artiklis olukorda ehk seletas, et silla läheduses kõrgelamuhoones avastati neli tundi hiljem kolme inimese mõrvatud kehad, nende hulgas lapse oma. Ajalehes seoti enesetapp kokku mõrvadega, neid ridu kirjutades pole sellele veel ametlikku kinnitust. Politsei ei sidunud otseselt DVP’le karanud inimest mõrvadega, aga kahtlusi olevat kuhjaga, ehk selle lehe ilmumiseks on asi selgem. Ent põhifakt ei muutu, ühel päeval kaotasid kolm inimest oma elu kellegi teise käe läbi, neljas võttis oma elu ise.

Statistikaameti järgi aga on Toronto alla riigi keskmise, kui arvestades mõrvamääraga. Ontario pealinnas sooritati 1,34 mõrva 100 000 elaniku kohta, järgmises Kanada suurlinnas Montréalis vaid 1,08. Kuid Vancouveris on verejanulisemaid rohkem, seal toimus mullu 1,72 mõrva.

Pressiteates oli teisigi üllatusi – kuigi kogemused on, et lääne-Kanadas ja põhjaterritooriumidel elavad väga sõbralikud inimesed, siis just nendes paikades leidus enim mõrtsukaid. Nunavut, kus elavad peamiselt Kanada põlisrahvad, juhtis riiki – 11,24 mõrva 100 000 elaniku kohta (ja seal ei ela isegi nii palju inimesi!). Loodeterritooriumil oli arv 4,59, aga Yukonis, mis allakirjutanu arvamisel riigi kaunimaid ning sõbralikumaid kohti, olid elanikud vagad, seal ei registreeritud mitte ühtegi mõrva.

Suurlinnade hulgas juhtis Regina 3,84 mõrvaga, järgmised kaks suurlinna olid Winnipeg ja Thunder Bay. Kas on siin sobiv ja poliitiliselt korrektne rõhutada, et eelmainitud kolmes linnas on pärismaalaste arv suhtosana elanikkonnast päris kõrge? Seda veel, arvestades eelmist lõiku.

Kuid konservatiivid võivad ikka näidata uhkusega olulisele arvule – suures riigis, juulis esitas riik viimase rahvastikuarvu, et siin elab arvutuste järgi 35,540,400 inimest – oli politsei raportite järgi mullu 505 mõrva, väiksem kui aasta arv mitmes USA suurlinnas. Sellegipoolest pole mõrvade statistika selline, millega ükski poliitik, kel südametunnistus (kui tikutulega otsida, ehk leiab), võiks hoobelda.

Inimelu vägisi võtmine on patt, arusaamatu tegu, sellest saavad peaaegu kõik aru. Mõrva tagajärjed on eluaegsed omastele, sugulastele, sõpradele, ühiskonnale. See liiklusummik, kuigi närvesööv, oli köömes selle kõrval. Kuidas aga lahendada olukorda, mille taga on nii mitu võimalikku tegurit, näiteks raev, armukadedus, vaimuhaigus, jpm, on olnud inimkonnale parajaks pähkliks sellest ajast saadik, kui Kain tappis kadedusest oma venna Aabeli. Ning vaevalt, et mõrtsukaloomust suudab keegi muuta. Inimkonna suureks valuks ja kahjuks.


TÕNU NAELAPEA

Märkmed: