Väljaande The Moscow Times eilses numbris kirjutas Anders Åslund: «Kõigist postkommunistlikest riikidest on reformide läbiviimisel kõige edukam olnud Eesti. Tänapäeval on isegi raske ette kujutada, et 20 aasta eest olid Eesti ja Venemaa ühe ja sama riigi koosseisus. Nende kahe võrdlemine näitab, mis tegelikult loeb ühiskondlikus ja majanduslikus arengus.

Kõige vähem märgatav erinevus peitub sisemajanduse kogutoodangus. Eesti SKT ühe elaniku kohta on praegust vahetuskurssi arvestades umbes 20 protsenti suurem kui Venemaal. Ligikaudu sama oli vahekord ka tollal, kui mõlemad kuulusid Nõukogude Liitu. Selles mõttes on mõlemad edukad olnud. Eesti tugev kasv näitab, kui piiratud on Venemaa eelis hiiglaslike naftatulude kujul, ehkki nafta hind on kõigi aegade rekordi lähedal. Lähiaastate oodatav kasv on samuti sarnane, umbkaudu neli protsenti aastas, kuigi Eestil tuleb see usutavasti veidi suurem kui Venemaal.

Eesti ja Venemaa kontrast muutub palju ilmsemaks siis, kui võtame vaatluse alla kvalitatiivsed näitajad. Hiljutises kooliõpilaste matemaatikaoskuste uuringus, mille viis läbi Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon, tuli Eesti 17. kohale, märksa kõrgemale lääneriikide keskmisest, samal ajal kui Venemaa oli keskmisest märkimisväärselt allpool, 38. kohal. Veidi hägusem tervishoiuvõrdlus osutab samasugusele vahele. Eesti avalik sektor toimib Euroopa Liidu standardite kohaselt väga hästi, samas kui Venemaa ühiskondlik sektor on toimetu ja oimetu.

Suurim erinevus avaldub korruptsioonis. 178 riigi seas on Eesti 26. ja Venemaa 154. kohal. Eestit peeti ka Nõukogude ajal mõnevõrra ausamaks, aga mitte nii palju. See vahe on rebenenud selliseks valdavalt Nõukogude Liidu lagunemise järel. Eesti on muutunud ausamaks, Venemaa palju korrumpeerunumaks. Tohutu lõhe otsene põhjus on ärikeskkond. Maailmapanga äritegemise lihtsuse indeksis on Eesti püsivalt olnud 183 riigi seas 17. kohal, Venemaa on aga 123. kohal ja langeb aina. Eestis on lihtsalt ühiskond, kus on palju parem elada. Eesti on liidrite seas e-valitsuse poolest, Venemaa bürokraatia on aga endiselt ränk ja rusuv.

Need üksikud tähelepanekud osutavad kahele asjale. Ühelt poolt on majandusarengu tase, mida mõõdetakse SKTga, tavaliselt üsna inertne ning majanduslik lähenemine lääneriikidele nõuab aastakümneid. Ostujõu pariteeti arvestades on Eesti jõudnud SKT-lt elaniku kohta Euroopa Liidu esialgse 15 liikmesriigi suhtes umbes poole peale. Samal ajal on enamiku kvalitatiivsete näitajate mõttes Eesti ELi algseist liikmeist parem, mis osutab sellele, et riigi ja avaliku sektori käitumine võivad muutuda palju kiiremini, kui seda tavaliselt arvatakse. Korruptsiooni seostatakse tihtipeale Nõukogude Liidu või Venemaa impeeriumi juurdunud traditsioonide ja institutsioonidega, kuid neisse kuulusid nii Eesti kui ka Venemaa. Religiooni ja kultuuri toonitavad argumendid on nii sageli valeks osutunud, et võime need kõrvale jätta.

Süvenev lõhe Eesti ja Venemaa vahel näitab, kui tähtis on valitsuse poliitika ja kui kiiresti võib olukord korruptsiooniga ja riik tervikuna tegelikult muutuda. Ükski valitsus ei saa oma suutmatust korruptsiooni vaos hoida välja vabandada ajaloo või traditsioonidega.

Ärielu kahes riigis on väga erinev. Eestis pole oligarhe ega isegi väga rikkaid inimesi. 1990. aastate algul andsid majanduselus tooni kahtlased metalliärikad, kes tegutsesid nagu nende Venemaa kolleegid, ostes metalli kokku riigi poolt fikseeritud odava hinnaga ja eksportides seda juba vabaturuhinnaga. Venemaa ärielus annavad aga endiselt tooni oligarhid, kelle edasipüsimine otse nõuab häid suhteid valitseva eliidiga, mis jaotab raha, lubasid ja muud väärtuslikku, piirates samal ajal konkurentsi turul. Venemaa bürokraatia tagab ametnikele võimaluse saada oma tegevuse eest vastutasu ning lubab ärieliidil hankida erakordselt suurt tulu konkurentsi summutamise tõttu. Valdavalt rahastatakse kõike seda nafta ja gaasi arvel, mis toob kasu jõukatele ametnikele ja soosingus ärimeestele. Venemaal tuleb veel tugevasti pingutada, et jõuda Eesti tasemel deregulatsiooni ja läbipaistvuseni.

Otsustav erinevus peitub aga selles, et Eesti valitsus on keskendunud oma rahva heaolule, samal ajal kui Venemaa juhid huvituvad eelkõige enda heaolust. See on demokraatia ja autoritaarsuse erinevus. Väikesed avatud majandused on haavatavad ohjeldamatu globaalse rahapoliitika ohtude ees. Eesti valitsus oli sunnitud 2009. aastal riigieelarvet kohendama lausa üheksa protsendi võrra SKTst, peamiselt avalike kulude kärpimise teel. See on teravas kontrastis autoritaarse Venemaaga, kus valitsus kardab elanikke sedavõrd, et lülitus kriisi ajal ümber populistlikule poliitikale, pildudes raha kõigile rühmadele, kes võinuksid rahutuks muutuda.

Eesti on Venemaale hea, järgimist vääriv eeskuju. Eesti näitab, mida Venemaa võiks ja suudaks teha, kui muutuks taas demokraatlikuks. Lõppude lõpuks on Venemaa ju liigagi haritud ja avatud, et olla nii korrumpeerunud ja autoritaarne.»

Märkmed: